Hommikul sõitsime Mosambiigi kanalisse kalale ning pooleteise tunniga õnnestus püüda kaks kuningmakrelli (king fish). Seejärel suundusime korallide juurde snorgeldama, kus küll liikus kalu, kuid nad olid väikesed ja arvukus pigem tagasihoidlik.
Lõunaks viidi meid privaatsesse randa, kus rannaliivale oli spetsiaalselt meie jaoks laud kaetud. Pärast mõningast ootamist serveeriti oma püütud kalast valmistatud carpacciot ja grillfileed – tõeline maitseelamus.
Hommikuti tervitavad mind terrassil suured sisalikud, õhtuti aga naudin võrkkiiges leemurite mängu saatel päikeseloojangut. Olen õppinud leemureid märkama pea igal sammul. Alguses arvasin, et eksootilised häälitsused kuuluvad lindudele, kuid need on hoopis leemurid, kes pakuvad oma külg ees hüpleva liikumisega unustamatut vaatemängu. Nad on ikka täiega nunnud ja ägedad!
Madagaskari kontrastid panevad mõtlema. Uskumatu, et aastal 2024 eksisteerib riik, kus pool elanikkonnast on kirjaoskamatu. Siin kulgeb elu rahulikult, eemal tehnoloogia ja kiirustamise maailmast. Telefonilevigi on haruldus. Kuigi hotellides pakutakse Wi-Fi-ühendust, pole see alati kättesaadav – see annab omakorda võimaluse tõeliselt puhata ja täielikult kohal olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar