Hommikul, enne suuremat kuumust, külastasime kohalikku kaluriküla. Kuna teid sinna ei vii, sõitsime paadiga otse randa. Kohale jõudes oli osa kaluritest veel merel, kuid üks seltskond võttis võrgust sardiine välja.
Jalutasime läbi Anjajavi küla, kus majad on ehitatud palmilehtedest katustega ning koosnevad tavaliselt köögist ja elutoast. Külas on ka lasteaed ja kaks kooli, mille õpetajate palga maksab hotell, kus me peatusime. Suur osa hotelli töötajaist on pärit sellest külast, mis muudab hotelli piirkonna suurimaks tööandjaks. Kogukonnatunne on siin selgelt tajutav.
Küla elanikest pooled on moslemid ja teine pool kuulub kohalikku sakalava hõimu. Igal perel on oma kookospalm. Kui oma kookosed otsa saavad, siis võib naabrilt küsida, kuid neid ei müüda ega osteta. Malagassid paistavad õnnelikud ning nende elu toimib looduse ja kogukonna harmoonias.
Tagasi hotelli jõudes sain lõpuks oma kaua oodatud puhkuse basseini ääres. Kui palusin kookosvett, ronis üks kohalik palmi otsa ja viskas mõned kookospähklid alla. Mõne minuti pärast sain nautida värsket kookost.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar