Üleeile lendasime Anjajavist Madagaskari põhjatippu, Antsiranana lennuväljale, kus meid ootasid helikopterid, et viia Nosy Ankao saarele. See on koht, kus saab lõpuks aja päriselt maha võtta ja puhkusest puhkama hakata.
Kuid mitte kauaks. Täna ärkasime vara, et alustada teekonda Madagaskari ühe loodusime, tsingy’de juurde, mida peetakse saareriigi kõige põnevamaks vaatamisväärsuseks.
Külastasime Ankarana rahvusparki, mis asutati 1956. aastal ja katab 182 km² suuruse ala. Tsingy’d ehk teravkarrid on kivivormid, mis meenutavad tuhandeid püsti seatud pussiterasid, ulatudes kuni 30 meetri kõrgusele. Nende lubjakiviteravike vahel kulgevad kitsad praod, kus inimeste liikumine on peaaegu võimatu, kuid kohalikud ütlevad, et leemurid suudavad osavalt nende vahel navigeerida.
Vaateplatvormile jõudmiseks tuli läbida kaks kilomeetrit matkarada lõõskava päikese all, kuid vaated olid seda pingutust väärt. Tagasitee kujunes tõsisemaks katsumuseks, sest tumedal kivipinnal kerkis temperatuur kohati juba 40 kraadini. Kohalike soovitus varakult liikuma asuda osutus vägagi asjakohaseks.
Seejärel suundusime helikopteriga edasi roosade tsingy’de juurde, mis avastati alles 1985. aastal, kui mets maha raiuti ja tornaado pinnase minema viis. Nii paljastusid maa seest need ainulaadsed liivakivist vormid, mis on sellest ajast alates ilmastikutingimuste tõttu pidevas muutumises, pakkudes igal külastusel midagi uut.
Lõunaks jõudsime tagasi oma saarele, kus jätkasime "puhkamise rasket tööd". Õhtusöögi ajaks saabus ka kauaoodatud vihm, mis tuli taas korraliku padukana.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar