Kivi langes südamelt, kui hommikul peaaegu kokkulepitud ajal saabus neljarattaveoline ülestõstetava katusega safariauto ja seitse päeva loodusfilmi elu sai alata.
Külastasime mitmeid nimekaid safaripaiku. Meiega olid sel teel giid-autojuht ja oma kokapoiss. Ärkasime ja uinusime koos päikesega.
Alustasime Tarangire rahvuspargist, mille meie seltskond tabavalt elevantide karjamaaks ristis. Igast ilmakaarest vaatas vastu mõni pika londiga loom. Lisaks on siin suur lõvide populatsioon ja palju minu vaieldamatud lemmikud kaelkirjakuid.
Seejärel liikusime edasi Lake Manyara rahvusparki, mis on tuntud lindude paradiis - üle 400 liigi. Flamingod olid kohal. Nägime ka leopardi ja suuri sebrakarjasid. Peale viite magamata ööd loobusin telgivõludest. Voodit ja pehmet patja oli õnneks vaja. Ei seganud trummisoolo akna taga ega 30kraadine kuumus. See uni oli alles magus.
Järgmine sihtkoht oli Ngorongoro looduskaitseala. Miljoneid aastaid vana kustunud vulkaani kraater ja väidetavalt üks kaunimaid ürgse loodusega paiku maailmas. Kraatrit nimetatakse tihti ka Eedeni aiaks, kuna tegemist on väikese koopiaga Ida-Aafrika looduse mitmekesisusest. Ngorongoro on ainuke paik maailmas, kus saab ühe päevaga näha nii lõvi, leopardi, ninasarvikut, elevanti kui ka pühvlit. Oleme õnnega koos, kuna kohtusime ninasarvikuga. Lisaks oli põnev jälgida lõvi jalutuskäiku ühest kraatri servast teise. Samal ajal olid kõik teised loomad valveseisundis. Kui lõvi mulle ühe meetri kauguselt otse silma vaatas, siis puges hinge ärevus. Tegemist ikkagi loomade kuninga endaga. Järve äärt kaunistasid flamingode roosad kuhjad.
Kui peale pikka päeva kraatris laagripaika jõudsime ja autost välja astusime, oli üks janune elevant parajasti ametis meie pesuvee ära joomisega. Me ei olnud kadeda ka. Niikuinii oli paras väljakutse igaõhtune külma dušši all käimine.
Kuna ööbisime kahe kilomeetri kõrgusel, siis esimest korda hakkas külm. Talvejope, villased sokid ja suusapesu läksid käiku.
Ngorongoro looduskaitseala on eriline veel seetõttu, et siin eksisteerivad koos inimesed ja metsloomad. Siin elavad masaid – põline aafrika hõim. Peale läbirääkimisi otsustasime sisse põigata ühte masaide külla, kus tutvusime nende eluolu, tavade ja kommetega. Kas teadsid, et äärmiselt sõbralikud masaid on mitmenaisepidajad.
Meil vedas, saime osa masaide traditsioonilistest lauludest ja hüppetantsudest. Hüppasime lausa koos nendega.
Ühes tavalises muldpõrandaga savi- ja sõnnikusegust ning puuokstest ehitatud masai onnis istudest mõistad, et elu siin on viimaste sajandite jooksul vähe muutunud. Tahes-tahtmata jõudsin mõtetes selleni, kui hästi meil on ikka läinud.
Safari lõpetuseks sõitsime Serengeti rahvusparki, mida peetakse maailma vägevaimaks. Serengeti avaratel tasandikel on maailma suurim metsloomade kontsentratsioon. Siin elab muuhulgas pool miljonit lõvi. Kustumatu mulje jätsid nn “lõvipuud” ja jõehobude paradiis. Veel saime omal nahal tunda äikesevihma Aafrika moodi.
Kui enne reisi mõtlesin, et mida ma safaril nii kaua teen, siis nüüd võin julgelt väita, et igav pole kordagi hakanud ja näha oleks veel palju. On uskumatult põnev jälgida, kuidas loomad elavad oma tavapärast elu ilma inimese sekkumiseta. Puuduvad piiravad aiad, kedagi ei toideta ning toimub looduslik valik.
Soovitan safarile minna koos kohaliku safarigiidiga. Temata oleksid meil pooled lood kuulmata ning loomad nägemata jäänud. Enamus loomi lihtsalt kaob looduse sisse ära. Ei olnud harvad juhud, kui kivid hakkasid liikuma ja muutusid ninasarvikuteks või kauguses olevad puud osutusid kaelkirjakuteks ning põõsad lõvideks.
Viimase nädala olen elanud ilma elektri, sooja vee, pehme voodi, Interneti ja teiste meile nii iseenesest mõistetavate mugavusteta. Kõige eelpool nimetatuta on täiesti edukalt võimalik elada. Minu selle reisi õppetund – võta oma padi kaasa, siis on elu ilus. See selgus küll alles eelviimasel ööl, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Söögiga oli nagu oli, aga ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu. Peale banaani, siniseks keedetud muna ja riisi väga muud süüa ei julgenudki. Nii pääsesin kõhuhädadest, mis teisi vahelduva eduga kimbutasid.
Kuigi ööbisime spetsiaalselt selleks mõeldud telkimisaladel, siis närvikõdi ja magamata öid kogunes lõpuks omajagu. Looduse hääled panevad kujutlusvõime elavalt tööle. Kuna magasin telgis kõige ääres, siis ärkasin üks öö selle peale, kui keegi teispool riidest telgiseina matsutama hakkas. Minu peast käisid sekundi murdosa jooksul läbi kõik loomad lõvist elevandini. Hommikul selgus, et see oli kõigest sebra, kes mu une viis. Sel ööl ma rohkem magada ei osanud.
Kuna metsloomad liiguvad vabalt ringi, siis on rangelt soovitatav öösel telgist mitte väljuda. Telklatel on küll jahipüssidega valvurid, aga aedu ees ei ole ja iial ei või teada, kellega teel WC-sse kohtuda võid.
Räägitakse, et Tansaaniast paremat kohta safariks annab otsida. Kuigi mul võrdlus puudub, siis kirjutan sellele kahe käega pikemalt mõtlemata alla.
.JPG)
