Eile peale seitset päeva unustamatut safariseiklust jagunesime kaheks. Kaks vaprat jätkasid safariga ja ülejäänud kolm suundusid lennukile. Klassikalisest lennujaamast on asi muidugi kaugel. Keset Serengeti rahvusparki loomade karjamaal asub Seronera lennurada. Otsisime oma lennuki üles, sõitsime safariautoga selle kõrvale ning panime ise kotid pagasiruumi. Ei mingit pagasi- ega turvakontrolli. Kui su nimi kortsus paberil kirjas oli, siis võisid lennukisse astuda. See kogemus läheb kategooriasse võimalik vaid Aafrikas.
Kaks tundi hiljem hakkasid lennuki aknast paistma muinasjutuline türkiissinine vesi ja kookospalmid. Nüüd õnnestub aktiivne puhkus asendada päris puhkusega, sest reisi teise poole veedame troopilisel Sansibaril. Ülipikkade liivarandadega paradiisisaar on tuntud ka vürtsisaarena, kuna olin omal ajal maailma suurim nelgikasvataja. Veel tänagi on vürtside kasvatamisel suur tähtsus. Saarel on segunenud aafrika ja araabia kultuurid.
Peale iseendale passikontrolli tegemist, sõitsime Paje Beach’le, kus asub hubane ja lõunamaale omane öömaja Savanna Ocean. Kõigil on puhkusele sobilik “meil on aega veel” mõtteviis. Hiljem selgus, et oleme jõudnud surfarite paradiisi ja valdav enamus on tulnud siia tuult ja laineid nautima. Meile sobib ka. Parim keskkond mõnusaks puhkuseks.
Alustuseks viskasin jalad sõna otseses mõttes seinale. Olen jõudnud troopikasse, keskpäevane kuumus võtab silmanägemise. Mõtlen korra kodumaa kliimale ja naeratus tuleb taas näole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar