Jalutuskäik mööda Havanna tänavaid. Tsiteerides iseennast “see ei ole reaalne, et ma siin tänaval kõnnin, palun pildistage mind, siis ma pärast usun”. Järgmine stseen elust enesest. Kui keeldun kardinaalselt raudteejaama minemast oma arust päris veenva põhjendusega, et ma ei julge isegi Balti jaamas käia, siis öeldakse, et oota siin väljas politseinike kõrval. Ootasingi, mis mul muud üle jäi. Veel üks seik sündmuskohalt: maksimaalselt kahe meetri laiune auklik tänav, mille ääres ehitatakse maja. Terve tänav on vett täis, kõnnitee peal prügimägi ja keset teed betoonimikser. Inimesed kõndisid silmagi pilgutamata prügihunnikust läbi. Olgem ausad ma olen ka igasugu asju näinud, aga see ületas minu hügieeni piiri ja minu jalg lihtsalt ei astunud sinna. Õnneks sõitis betoonimikser minema ja mul avanes võimalus otsida rada läbi veeloikude ja betoonikuhjade. Kohalikud elasid minu üritusele häälekalt kaasa. I did it!
Pimedal ajal on soovitatav sõita taksoga. Peamine põhjus seisneb siiski vist muus, aga nii kottpimedaid tänavad pole varem nähtud. Tänavavalgustus praktiliselt puudub. Seega on võimalik suhteliselt kerge vaevaga ebatasastel tänavatel jalaluu ära murda ja selle peale on mul teatavasti annet...
Õhtul toimus kabaree-etendus Tropicana. Kostüümid olid suursugused ja tantsijad oma ala professionaalid. Läksin sinna mitte just kõige suuremate ootustega, aga sain toreda elamuse osaliseks.
Olen Havannas juba kõikjal vähemalt kolm korda käinud. On aeg edasi liikuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar