Viimaste uudiste valguses saabusin lennujaama kaks tundi varem, aga kilomeetristest järjekordadest võib ainult und näha. Nii inimtühja Tallinna lennujaama pole kaua nähtud. Pigem on reegel see, et enne õhku tõusu saab lennukis istuda, kuna sihtkoht ei ole võimeline meid vastu võtma. Nii juhtus tänagi.
Minu elu esimene lennureis toimus aastal 1994 ja just Amsterdami. Siis oli meil rahvuslik uhkus Estonian Air. Nii mõnedki lennureisid on peale seda toimud, aga see kõige esimene on siiani eredalt meeles.
Peale maandumist õnnestus veel pool tundi lennukis istuda, kuna eelmine lennuk oli ees. Kui lennukist pääsesime, ootasime tund aega kohvreid, aga kätte saime. Sellist pagasikaost polegi varem näinud. Kõik kohad olid hunnikutes hilinenud kohvreid täis.
Õigust räägivad need, kes ütlevad, et praegu tasub lennata käsipagasiga ja jätkulendude puhul tuleb oluliselt suuremad vahed planeerida. Meil vedas, sest kaks tundi peale maandumist istusime bussis ja ekskursioon sai alata.
Alustuseks sõitsime mööda Amsteli jõe kallast. Siin luksusvillade, tuuleveskite ning kauni looduse keskel kogus inspiratsiooni ja maalis palju Rembrandt ise.
Esimesed teated Amsterdamist pärinevad aastast 1270, mil Amsteli jõele ehitati esimene tamm. Amsterdami võlu ja sarm on tema kanalid. Kanaleid ei tehtud ilu pärast, need on praktilise väärtusega, sest soisele alale linna rajamiseks, tuleb maad kuivendada. Enamus linna territooriumist on allpool merepinda. Kanalite süsteem ehitati välja juba algusaastatel ning praeguseks on linnas veeteid üle 100 kilomeetri ja sildu 1200.
Amsterdami ja kogu Hollandi sümboliks on ka jalgrattad. Ainuüksi pealinnas on 2,4 miljonit jalgratast, mis on rohkem kui inimesi. Aastas varastatakse 60 000 jalgratast. Enamus selleks, et teha üks sõit ja siis kanalisse visata. Saime hoiatatud, et kui kõndida jalgrattateel, siis võid suure tõenäosusega õnnetusse sattuda, sest ratturid helistavad küll kella, aga ei pidurda.
Hollandi sümboliks on punane tulp. Lõputud tulbiväljad murravad südameid kevadeti. Suvel tuleb leppida puutulpide ja ujuva turuga, kus müüakse kõiksugu lillesibulaid. Ei õnnestunud minulgi tühjade kätega lahkuda.
Elame Amsterdami vanimas ja kuulsaimas hotellis, mis pärineb 17. sajandist. 2016. aastal täielikult renoveeritud hoone asub Amsteli jõe kaldal linna ajaloolise keskuse südames. Siin on peatunud kõik alustades kuninganna Victoriast kuni biitliteni välja.
Punkt kell 19.00 ootas paat meid hotelli tagaukse juures. Astusime mööda kummist punast vaipa trepist alla ja astusime pardale. Järgmise kolme tunni jooksul sõitsime kanalitel ringi ja nautisime pidulikku õhtusööki neljateistkümnele. Elu nagu filmis 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar