Juba teist aastat järjest mõjutab reisi ettevalmistusi kaalu piirang. Esialgu anti reegliks, et inimene koos riiete ja pagasiga ei tohi kaaluda üle 100 kilo. See motiveeris mind isiklikult vähem kommi sööma, et saaksin paar kleiti rohkem kaasa võtta. Paar nädalat tagasi karmistusid reeglid veelgi. Madagaskari kehvade teede tõttu toimub enamik meie liikumist väikelennukiga, mis tähendab täiendavaid pagasipiiranguid.
Täna, pärast inimeste ja pagasi kaalumist, eelneva möödarääkimise klaarimist ning lennukist ühe rea toolide eemaldamist, saime taas õhku tõusta.
Madagaskarit kutsutakse nii Roheliseks Saareks idapoolsete džunglite kui ka Punaseks Saareks läänepoolsete punakate muldade tõttu. Kumb ta siis on? Oleneb vaatenurgast – täna oma silmaga nähtud, et ta on mõlemat.
Esimene peatus on Morondava. Antananarivost sinna jõudmine maismaad mööda võtaks kaks päeva, sellist luksust meil pole. Saime siiski Madagaskari teede kvaliteeti omal nahal tunda, sest sihtkohta viiv pooletunnine autosõit oli üsna raputav. Ausalt öeldes ei sooviks seda pikemalt kogeda.
Morondava piirkond, kunagine troopiliste metsade ala, on nüüd pidanud alla vanduma uute kultuurmaastike loomisele. Siiski asub just siin kuulus baobabide ehk ahvileivapuude allee – ikooniliseim koht Madagaskaril. Maailmas leidub baobabe üheksat liiki, millest kuus kasvab looduslikult ainult Madagaskaril. Need 800-aastased hiiglased on tõeliselt muljetavaldavad.
Baobabid on kohanenud siinse kliimaga, imades vihmaperioodil end vett täis, et sellest ülejäänud kaheksa kuud elada. Kuival perioodil on nad raagus, et vältida vee aurustumist.
Julgen nüüd kindlalt väita, et Madagaskaril turiste pole. Võiks eeldada, et kui neid üldse kuskil on, siis baobabide alleel, aga võta näpust, nägin kolme tunni jooksul vaid kuut valget inimest. Lennujaam oli tühi ja meie lennuk ootas ainsana vapralt järgmist õhkutõusu.
Vahetult enne teist maandumist läks pimedaks ja algas tugev vihmasadu, mis muutis nähtavuse pea olematuks. Piloot ei märganud lennurada ja sõitis sellest esimese hooga mööda, kuid teisel katsel maandusime turvaliselt. Raputava maandumise põhjuseks oli meie hilinemine lennukile – omad vitsad peksavad 🙈
Madagaskari vihm pole naljaasi – kui sajab, siis korralikult. Õnneks püsib temperatuur üle 30 kraadi, nii et külma pole karta, isegi vihmaga mitte.
Meie hotell asub kõrgel liivakivimägedes, kust avaneb hingemattev vaade Isalo rahvuspargile.
Täna jagus aega ka massaažiks ja varajaseks õhtusöögiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar