Antananarivo

Prantsuse mõjud on selgelt tuntavad – hommikusöögiks ei pakuta midagi soolast, isegi mitte riisi, mida malagassid väidetavalt söövad nii hommikuks, lõunaks kui ka õhtuks. Väike vahemärkus, et riisi kasvatatakse umbes veerandil saare põllumaast, eriti siinsamas Imerina piirkonnas, ja seda tehakse endiselt sajandite taguste meetoditega.

Alustasime päeva sõiduga UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale Ambohimanga kuninglikule mäele. 25 kilomeetri läbimiseks kulus üle tunni, mis annab aimu, miks maismaatransport Madagaskaril nii aeglane on. Teede kvaliteet on pehmelt öeldes olematu. Kui juba pealinna ja selle ümbruse teedel on auk augus kinni, siis võib vaid ette kujutada, millised need kaugemal on.

Ambohimanga kuninglik mägi oli tunnistajaks Madagaskari tsivilisatsioonile 15. –19. sajandil. See koht on kuningriigi ja dünastia häll, kust sai alguse tänapäeva Madagaskari riik. Mägi pakub täiuslikku panoraamvaadet, muutes selle strateegiliselt hästi kaitstud elupaigaks ja kuningliku võimu sümboliks. Kuninglikus linnas on kaks paleed, väike paviljon, pühad basseinid ja kuninglikud hauakambrid. Mäge ümbritsev ürgmetsa jäänuk on koduks paljudele endeemsetele liikidele ja ravimtaimedele.

Tagasiteel peatusime külades, kus pildistasime kalureid, riisipõlde ja telliskivivabrikut. Turult ostsime värskeid mangosid, mille hooaeg on praegu täies hoos.

Madagaskari suurima linna Antananarivo südameks on L’Avenue de l’Indépendance – elav peatänav, mida ääristavad 20. sajandi alguses ehitatud kaubakaaristud ja mis viib ajaloolise Soarano vaksalihooneni. Loomulikult ei saanud me tänaval vabalt jalutada ega autost väljuda enne, kui olime jõudnud turvatud väravate taha.

Kuigi reisirongid enam Soarano vaksalist ei välju, tegutseb seal kohvik, kus käisime lõunat söömas. Grand Cafe de la Gare’s oli hetkeks tunne, justkui polekski Aafrikas – turvamehed jäid värava taha, klaveril mängiti biitlite lugusid ja meie nautisime foie gras’d. Ajastutruu interjöör lõi atmosfääri, mis meenutas Pariisi kohviku hubasust.

Antananarivo ise on kivisel seljandikul paiknev linn, mida ümbritsevad riisipõllud ja kus segunevad inglise, kreooli ja malagassi arhitektuur. Linna iseloomustavad kõrgetele vundamentidele ehitatud kitsad majad ja veelgi kitsamad tänavad, mis viivad kõrgel linna kohal asuva Manjakamiadana palee ehk Rova juurde, kust avaneb kaunis vaade. Kahjuks saime paleed imetleda vaid väljastpoolt, sest sees toimus pidulik vastuvõtt ning turiste ja teisi huvilisi sinna ei lastud.

Linna igapäevaelu ilmestab ebastabiilne elektrivarustus. Pimeduse saabudes kadus elekter ja koos sellega ka vesi, kuid mõne aja pärast taastusid õnneks mõlemad. Tänavad on siin permanentselt kottpimedad ja kuna jalgsi liikumine valgele inimesele ei ole soovitatav, tuli isegi kõrvaltänava restorani sõita autoga.