Paxos

Kõik hommikud ei ole vennad. Kui täna silmad lahti tegin, siis raputas korralikult. Olime sõitma hakanud, vihma sadas ja lõi äikest. Kahel jalal liikumine oli päris keeruline ettevõtmine. Seega läksin peale hommikusööki magama tagasi. Selline mõnus võrkkiiges õõtsumise tunne on. Ärkasin uuesti ankru kolina peale, kui olime jõudnud Paxose saare juurde.

Vihm on lõppenud, aga kuna lained on korralikud, siis laeva juures ujuma ei lubata, vaid soovijad viiakse väiksema paadiga lähedal asuvasse hotelli randa. Nii saingi esimest korda rannast ujuma. Liiva pole, aga selle eest on ümmargused valged kivid ja türkiissinine vesi. Imeline.

Lõunatame Paxose pealinnas Gaioses ühes ehtsas Kreeka tavernis. Siiani reisi parim ja ehedaim maitseelamus peale meie koka šedöövrite muidugi.

Peale õhtusööki laevas läksime uuesti Gaiose rannapromenaadile jalutama. Kui päeval oli osa kaldaäärsetest tänavatest tormi tõttu vee all, siis õhtuks on kõik jälle korras. Hakkan ennast kordama, aga ainuüksi nende sumedate suveõhtute pärast tasub iga kell Kreekasse tagasi tulla.