Korfu

Suure osa päevast olime ankrus ühe pisikese asustamata saare juures Blue Lagooni ranna lähedal ja nautisime kõike seda, mida Kreekal pakkuda on.

Kella viie paiku maabusime Korfu sadamasse. Seekord on meile broneeritud koht kai äärde. Manööverdamine kahe paadi vahele oli millimeetrite mäng ja sellise tuulega mitte just kergemate killast ülesanne. Isegi kokk aeti köögist välja vendrit õigel ajal õigesse kohta panema. See oli küll meeskonnatöö meisterklass.

Enne reisi oli mul kaks kinnisideed. Esiteks oli vaja üle vaadata Santoríni valged majad ja sinised katused ning teiseks Korfu saar, mille on kuulsaks kirjutanud Gerald Durrell isiklikult. Siin ma nüüd olen, valmis härra Durrelli radadel käima.

Tänast maale minekut tegelikult esialgu plaanis polnud, aga keegi ei suutnud paigal püsida, kui Korfu on vaid kahe sammu kaugusel. Nii kauplesimegi välja poolteist tundi vaba aega, mille mina isiklikult Korfu nimelise linna vanalinnas jalutades veetsin. See oli armastus esimesest silmapilgust.

Vahemärkus, et kassid on Kreeka tänavatel sama lahutamatud nagu oliiviõli salatist. Neid on kõikjal.

Kui lõpuks jälle laevas kokku saime, pidasime maha ühe korraliku kaks-ühes lõpu- ja sünnipäevapeo, kust ei puudunud elav muusika ja kreeka toidud. Isegi nende kuulsa rahvatantsu sirtaki õppisime selgeks. Või no omast arust tuli see meil lõpuks juba päris hästi välja. Ei usu, et keegi julgeb vastu vaielda.