Juba pimedas jättis Parma suursuguse mulje, aga päevavalguses on kõik kordades võimsam. Kohustuslikud pildid tehtud ning sink ja juust ostetud, oli aeg edasi liikuda.
Järgmine peatus Modena, kus külastasime Enso Ferrari muuseumit. Ma pole kunagi olnud eriline Ferrari fänn, aga peale tänast natukene juba olen. Omanimelisele autotootjale aluse pannud härra Ferrari lugu on põnev ja inspireeriv.
Selgus, et Modenast 18 kilomeetri kaugusel Maranellos on üks Ferrari muuseum veel. Kui Modena muuseum on pühendatud inimesele nimega Ferrari, siis Maranello muuseum on Ferrarist kui autotootjast. Tõele au andes ei saa viimases ka ilma Enso Ferrarita.
Autodest, võistlustest ja pilootidest sain üledoosi. Paljut juba ei mäletagi. Tüüpilise naisena jäi meelde fakt, et ei ole olemas ainult ühte nn Ferrari punast. Ühesõnaga kui sul on plaanis Ferrari soetada, siis võta teadmiseks, et valida on kümne erineva punase värvitooni vahel.
Peale lõunasööki Maranellos sõitsime viinapuu põldude vahelt mägedesse. Sedakorda sattusime Sassi di Roccamalatina rahvusparki, kus hiiglaslikud liivakivist sambad kõrguvad taevasse.
Õhtuks jõuame Bolognasse. Öömaja õnnestub saada tund enne saabumist kahe ikoonilise torni kõrvale. Rõdult avaneb miljonivaade imelisele vanalinnale. Ning kolme sammu kaugusel asub kuulus Maggiore väljak. Veel rohkem paremas kohas ei saagi olla. Ja seda täiesti mõistliku hinna eest. Selline asi saab võimalikuks ainult sellepärast, et peale meie pole linnas ühtegi turisti.
Parklamees teadis rääkida, et alates tänasest suletakse Itaalias kõik restoranid kell 18.00. Nüüd on selge, miks eile inimesed tänavatel pidutsesid. Nemad teadsid juba siis, et tänasest on normaalsel elul jälle mõneks ajaks kriips peal. Siin maakonnas võib jalutada ja toitu kaasa osta, aga mõnes teises ei saa sedagi.
Kiirustasime sööma. Mõnes kohas öeldi juba viie paiku, et köök on tänaseks suletud. Õnneks leidsime restorani, kus sai rahulikult cotoletta alla bolognese’t nautida. Magustoiduks tahtsime jäätist. Kuna kell oli paar minutit kuus läbi, siis seda meile vahvli sees enam ei müüdud. Ostsime karbiga kaasa ja läksime tuppa sööma. Täpselt nii nagu kord ette näeb.
Bolognas on 38 kilomeetrit katusealuseid kõnniteid. Seda on rohkem kui üheski teises maailma linnas. Bologna on linn, kus vihmavarju polegi vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar