Nüüd on lõplikult selge, et Madagaskarile novembris turiste ei lubata ja selle plaani võib heaga teadmata ajaks edasi lükata. Kuigi meilegi on ju antud ranged soovitused kodus istuda, tekkis esmaspäeval tunne, et pean siit ära saama. See mõte formuleerus teisipäeval lennupiletiteks. Minu ainus nõudmine oli otselend, mis kitsendas oluliselt valikut. Ja nii juhtuski, et juba teist korda sel aastal on Itaalia minu päästja.
Rikka põllumajandusmaa, ajalooliste linnade ja eduka tööstusega Emilia-Romagna on tänapäeval üks Itaalia jõukamaid piirkondi. Maakonnal on ka suurepärase gastronoomiakeskuse maine. Selle viimase fakti teada saamisega oli asi otsustatud.
Nii läkski, et täna hommikul istusime Bergamos autosse ja suundusime Kesk-Itaalia südamaal asuva Emilia-Romagna poole. See osa Itaaliast on mul siiani avastamata.
Enamik Emilia-Romagna tähtsamaid linnu asub Via Aemilia lähedal. See on 187. aastal eKr roomlaste poolt ehitatud tee, mis ühendab Aadria mere rannikul asuvat Riminit garnisonilinna Piacenzaga.
Esimese pikema peatuse tegime just selles viimati nimetatud linnas. Piacenza keskuses on siiani tajutav roomaaegne tänavaplaan. Hulgaliselt hooneid on säilinud keskajast ja renessansist. Kõige uhkemad hooned, sh 13. sajandist pärit punastest tellistest raekoda ning Toomkirik, mille ehitamist alustati 1222. aastal, said üle vaadatud.
Edasi liikusime Castell’Arquatosse. Väidetavalt on tegemist Po jõest lõuna poole jääva maapiirkonna ühe ilusaima külaga. Imelised vaated alla orgu ja künka tipus asuv endine kindlus. Võib vaid ette kujutada, mis siin normaalsel turismihooajal toimub. Olen enam kui kindel, et siinsetele kitsastele mägiküla tänavatele ei mahu ära, aga täna õnnestus aeg-ajalt üksi ringi jalutada.
Mitu korda võib samasse ämbrisse astuda? Jälle läks meelest, et on riike, kus ei saa iga sekund süüa. Õnnestus ikka oma selle hooaja esimesed musta trühvliga ravioolid sisse kühveldada. Tehakse ikka häid asju.
Teenindaja küsimuse peale, et kas nägime autosid ka, meenus, et meile sõitis vastu hunnik vanaaegseid autosid. Google’i abiga selgus, et saime kogemata osa legendaarsest Mille Miglia’st ehk Tuhande Miili võidusõidust. Kui algusaastatel oli Tuhande Miili puhul tegu täieõigusliku võidusõiduga, siis alates 1977. aastast on see pigem regulaarselt toimuv ajastuautode lõbusõit. Enzo Ferrari on nimetanud seda maailma kõige kaunimaks võidusõiduks. Seda sellepärast, et oma teel läbitakse Euroopa ilusaimaid teid.
Muutsime oma marsruuti nii, et sõitsime nendega sama teed. Ainult vastassuunas. Tänu sellele jõudsime kitsastele mägiteedele, kuhu tavainimene nii lihtsalt ei satu. Ja vaatad. Neid on võimatu kirjeldada.
Õhtuks jõudsime maitsva juustu ja singi poolest tuntud Parmasse. Liialdamata väidan, et iga kolmanda poe või restorani aknal ripuvad uhked Parma singi käntsakad. Ei saanud minagi ilma korraliku portsu singita magama minna.
Parma singi päritolust olin teadlik, aga seda, et ka parmesan ehk Parma juust siit kandist pärit on, seda ma endale kuni tänaseni teadvustanud polnudki. Olen jälle targem.
Ilmast nii palju, et siin on praegu täitsa korralik Eesti suvi. Õhtul väljas istuda pole mingi probleem. Isegi karupükse pole vaja jalga panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar