Kuigi mind hoiatati, et peale mädakala söömist tuleb riided keemilisse viia või prügikasti visata, siis mõtlesin, et ei saa see asi nii hull olla ühti. Täna hommikul tõdesin, et just nii ongi, sest terve tuba on spetsiifilist ammoniaagi haisu täis. Alustasin jõululaupäeva pesu pesemisega. Ega siin muud teha polegi, kuna päike tõuseb alles 11.24. Polaaröö ikkagi.
Reykjavik on maailma põhjapoolseim pealinn, kus elab üle poole riigi rahvastikust, kuid pealinna pärast siia ei tulda. Ikka loodus on see, mis turiste tõmbab. Island on üks nendest riikidest, mida aastas külastab rohkem välisturiste, kui riigis on elanikke.
Pimeduse varjus sisenesin salapärasesse virmaliste maailma. Keerulist infot on muuseumis rohkem, kui minu aju vastu võtta suudab. Sain teada, et virmalised tekivad atmosfääri kõrgemates kihtides siis, kui päikesetuul ja maa atmosfäär kokku põrkavad ja selle tulemusel tekkivaid valguskiiri nimetataksegi virmalisteks. On ikka võimas vaatemäng küll.
Selge taevas on tähtsaim eeldus virmaliste nägemiseks, aga ilmaennustus lubab kõike muud kui seda. Samas pidavat Islandi ilm olema veel muutlikum kui naise tuju. Ühesõnaga lootust on, küll mina juba tean.
Saareriigi tõeline maiuspala on Sinine Laguun – erksinise veega termaaljärv, millel on imelised raviomadused. Samal ajal kui enamus kaasmaalasi teeb viimaseid ettevalmistusi jõuluvana tulekuks, saan mina rahulikult laguunis selfisid teha.
Ka siin valmistutakse jõuludeks ja seetõttu õnnestus laguunist tagasiteel ihuüksi esimesed mulksuvad ja auravad kuumaveeallikad ja geisrihakatised üle vaadata. Ja see lõhn on täpselt selline nagu minu mälestustes. Just see ongi Islandi lõhn.
Kuigi üldiselt olen traditsioone armastav Eesti Vabariigi kodanik, siis sel aastal tulid jõulud teisiti. Vahelduseks päris värskendav. Samas luban, et minust ei saa paadunud jõulupõgenikku, vaid järgmisel aastal istun nagu kord ja kohus jõululauas ning söön verivorsti hapukapsaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar