Ütlen ausalt, et Reykjavik on minu jaoks ammendunud. Eelmisest korrast mäletan suurt kirikut ja olen enam kui kindel, et 20 aasta pärast mäletan ka ainult seda kirikut.
Täna on see päev, kui kogu seltskond kokku saab ja õnnestub lõpuks pealinnast põgeneda. Asjade autosse pakkimine võtab oodatust kauem aega, mistõttu algab võidusõit ajaga. Kas jõuame enne pimedat Geysiri kuumaveeallikate piirkonda või mitte. Jõudsime. Siinne piirkond muutus aktiivseks tuhatkond aastat tagasi ning tänapäeval on kõige võimsam geiser Stokkur, mis purskab oma veesamba mõneminutiliste vahedega 25 meetri kõrgusele.
Seejärel kiirustasime edasi Euroopa võimsamat koske vaatama. Gullfossi peetakse muuhulgas ka saareriigi ilusaimaks koseks, kus vesi langeb 32 meetri kõrguselt kahe astmena kanjonisse. Tuul oli nii tugev, et ühest telliskivist taskus oleks väheseks jäänud. Nüüd mõistan, miks autorendis hoiatati, et kui tuul ukse minema viib, siis seda kindlustus ei kata.
Tahtsime edasi liikuda, aga keelumärk ei luba. See polegi nali, et ilmastikuoludest lähtuvalt pannakse aeg-ajalt teed kinni. Maanteeametist saime info, et ainuke variant Akureyrisse jõuda on Reykjaviki kaudu. Esialgsest viietunnisest autosõidust sai lõpuks üheksa.
Enamus teest möödus virmalisi otsides. Seda korda jäid nad kahjuks tabamata. Põnevust jätkus lõpuni, sest 50 kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist selgus, et kui samas tempos jätkame, siis saab kütus otsa ja teele ei jää ühtegi bensiinijaama, maja ega üldse mitte midagi või kedagi. On vaid pilkane pimedus ja lumised mäetipud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar