Karpaatides

Eile ärkasin kirikukellade helisemise peale, mis kutsusid jalutuskäigule keskaegsesse Brasovi vanalinna, mille tähtsamad vaatamisväärsused on raekoda ja gooti stiilis Must kirik, mis sai oma nime peale tulekahju, mis ta ootamatult mustaks värvis. Muinasjutuline igast küljest mägedega ümbritsetud Brasov on ära vahetamiseni sarnane alpiküladele.

Õhtuks jõuame järgmisesse suusakuurordisse Sinaiasse, mida nimetatakse Karpaatia pärliks. Lisaks mastaapsetele teedeehitustele toimub siin linnafestival. Kõik see kokku on tekitanud paraja kaose. Peale mõningast segadust on kõik hästi ja saab nautida privaatsauna ja tähistada koos kohalikega nende pidupäeva ning õhtusööki armsas kodurestoranis. 

Täna külastasime Rumeenia kuningate suveresidentsi, kauni looduse keskel asuvat saksa uus-renessansi stiilis Pelesi lossi. Sattusin kogemata rumeeniakeelsesse gruppi, aga sain aru peamisest, et omal ajal sai loss uhkeldada sellega, et oli Euroopa esimene elektri ja keskküttega loss. Lossis on 170 ruumi, mis on dekoreeritud eebeni- ja pähklipuuga. Tunnen nagu jalutaksin mõnes muinasjutus...

Mägedes on küll hea ja ilus olla, aga tahaks vahelduseks kinnastest ja jopest loobuda ja nautida suvesoojust. Väike Pariis, siit ma tulen.

Õhtul jalutangi juba Rumeenia pealinna Bukaresti ajaloolistel tänavatel ja naudin maailmaklassi toitu ja majutust parima hinna eest. Ka taksosõit on siin praktiliselt tasuta. Esmamulje on positiivne.

Uued tuuled

Jätame Moldova oma rõõmude ja muredega sinnapaika ja lendame tunnikese edelasse. Rumeenias võtavad meid vastu uued ja õnneks palju soojemad tuuled.

Kuna ilm on selge, siis otsustasime alustuseks sõita läbi Rumeenia kõige tuntuma vaatamisväärsuse - Transfăgărășani. See on üks kaunis mägitee, mille kõrgeim punkt on 2034 meetrit üle merepinna. Meil vedas, sest tee on kogu ulatuses avatud juunist septembri lõpuni. Lisaks maalilistele vaadetele ja lumistele mäetippudele asub siin kaunis Vidrau järv, mis tekkis inimtegevuse tagajärjel. Terve Transfăgărășan on täis üllatusi, iga käänaku taga uus kaunis vaade. Ka esimene lumesõda sai peetud. Teed suhteliselt kitsad ja piirded praktiliselt puuduvad. Seisan kuristiku äärel ja tunne on võimas, kuigi süda väriseb sees… looduse ilu võtab hingetuks, lihtsalt seisa ja vaata.

Esmamulje Rumeeniast on positiivne. Külad on ääristatud värviliste nukumajadega ja teed on korras. Nagu Moldovas on ka siin on teedel näha mägedest talvituma saabuvaid lambakarju ja tööd rügavaid hobuseid. 

Õhtuks jõuame Brasovisse, mis on ajaloolise Transilvaania keskuseks ja nii kohalike kui ka turistide seas väga armastatud suusakuurort. Hotell Villa Prato asub linnasüdames vaatega maalilistele Karpaatidele. Nagu maailmas. Kaheteistkümnekraadine temperatuur on karge nagu ühele õigele suusakuurordile kohane. Kindad kätte ja uudistama. Selgus hoopis, et kasukas oleks asjakohane.

Transnistria

Täna ületame kõik piirid, läbime passikontrolli ning lähme vaatame, kuidas Transnistrias elatakse. Selleks on meile aega antud 10 tundi. Mobiiltelefoni võib vabalt koju unustada, sest enamuse ajast on telefonil kirjas no service. 

Esimene peatus oli Dnepri jõe vasakkaldal asuv Benderi linnus, kus viibis omal ajal ka Karl XII oma vägedega. 

Kuna linnuses sai korralikult külmetatud, siis konjakitehas KVINT sobis meile nagu rusikas silmaauku. Sisse astudes võttis vänge lõhn korraks hingetuks. Siin toodetakse brändisid, mis ei jää maitseomadustelt alla Prantsuse konjakitele. Mekkisime kaheksat erinevat brändit, sh 33 aastast. Üks tarkus, mis meelde jäi, et kui suhkrut pole sisse pandud, siis tulevad maitse ja lõhn esile. Märkimisväärne on ka see, et 30% Transnistria eelarvest annab see sama konjakitehas. Millisel ettevõttel on oma loomaaed? Neil siin igal juhul on. Liikusime näod naerul ja kotid konjakit täis vastu järgmistele väljakutsetele.

Peale lõunasööki jalutasime Transnistria pealinna Tiraspoli tänavatel ja vaatasime üle nende tähtsamad vaatamisväärsused, sh Lenini monumendi. Lõpetuseks külastasime toidukauplust. Positiivne üllatus, sest kaubavalik oli laiem kui enamikes meie poodides. Läti kalakonservid olid täiesti olemas.

Olles mõned päevad Moldovas ringi liikunud, võib öelda, et arenguruumi on kõvasti. Lisaks veinidele ja kloostritele seostuvad mul edaspidi Moldovaga veel hobused, keda siin töö tegemiseks palju kasutatakse ning “huvitav” autopark. Kreeka pähklite armastajad, siin on teie paradiis. Kõik teed on nendega ääristatud. Samuti on levinud kitsed ja hulkuvad koerad.

Nagu maailmas

Öösel ehmatasin ennast äikesetormi peale üles. Sügis saabus suure pauguga. Suvekleidid võib rahulikult kinnaste ja talvemütsi vastu vahetada. Sellega polnud ma muidugi arvestanud… 

Pakkisime 14 vaprat eestlast väikebussi ja “kihutame” taaskord linnast välja. Esimene peatus on tatari-mongoli ikke mõjutustega kirik, mis kaugelt vaadates ei olegi nagu kirik, kuna torni pole. Edasi sõidame mööda külateid võidu hobuveokitega Purcari veinikeldrisse, kus peale valduste külastamist, maitseme ja hindame nende toodangut. See koht on eelmistega võrreldes pisut erinev, põhjuseks Ameerika omanikud. Need veinid on jõudnud ka Suurbritannia kuningakotta. 

Järgmine peatus Et Cetera Purcari veinimõis. Alustuseks kiire ülevaade tootmisprotsessile ja siis jooksuga viinamarjapõõsaste vahele maiustama. Kodus enam viinamarju mõnda aega ei taha. Lõunasöök siin samas vaatega viinamarjapõõsastele. Maailmaklassist lõunasöögi valmistas kohalike külameeste toodangust naispere isiklikult ja kõrvale pakuti poegade poolt valmistatud veini. Kõik see toimub isa maal. Igas mõttes ühe perekonna ettevõtmine. Parim kogemus Moldovast siiani. Hea, et see viimaseks jäi, nüüd oskan seda väärilisemalt hinnata.

Kohtumine Puškiniga

Kuna Moldovas oma kuulsaid kirjanikke pole, siis austavad ja imetlevad nad Puškinit, kes veetis oma kirevast elust kolm aastat siin. Mees, kes elas nagu säraküünal ja oskas 16 keelt. Chişinăus Puškini muuseumis oli meile teejuhiks legendaarne Aleksandra Fjodorovna, kes luges peast Puškini luulet ja oli nii andunud fänn, et puhkes nutma, kui teemaks tuli iidoli surm. Samuti väidetakse, et siin alustas kirjanik “Jevgeni Onegini” kirjutamist. Kultuurilise hommiku jätkuks sõidame Dolnasse Puškini majamuuseumisse, kus sain Puškini üledoosi. 

Kuna Puškini peale läks meil eeldatust rohkem aega, siis võtsime kiirkäigul kaks kloostrit (Hincu klooster, mis on turistide ja palverändurite lemmik sihtpunkt oma maalilise asukoha tõttu ning Capriana klooster, mis on üks vanimaid Bessaraabia kloostreid ning on ka metropoliidi residents ja rahvusliku taassünni sümbol), et jõuda Euroopa suurimasse veinikeldrisse Milestii Mici’sse, mis on oma 200 km maaaluste käikudega Guinnessi rekordite raamatus.

Õhtul nautisime toredat seltskonda Carpetiemi vinoteegis, kus on head veinid ja teadjad mehed. Kas teadsid, et Moldovas on juba 3000 aastat veini tehtud? Kõik tundsid end hästi ja kiiret polnud enam kuhugi. Kes otsib see leiab...

Vein ja kloostrid

Meie giid on ainulaadne. Hommikuks olid tal kõigi nimed selged ja edaspidi pöördus ta meie poole ainult nimepidi. Kohe näha, et õpetaja, õigemini inglise filoloog, kes paar korda aastas hobi korras giidi ametit peab. Nii laia silmaringiga giidi polegi varem kohanud. Lisaks mõistis ta väga hästi nalja ja ei jäänud meie lõuapoolikutele grammigi alla. 

Sõidame linnast välja ja alustame oma päeva Cricova veinitehases. Sellist maa-alust linna, kus sõidab rong, pole varem nähtud. Tänavanimed on teiste hulgas näiteks Chardonnay ja Cabernet. Väga võimas kompleks, kus teiste hulgas hoiavad oma veine ka John Kerry ja Angela Merkel. Hommikune veinidegustatsioon tuli ka kasuks ;). 

Seejärel ronisime tuult trotsides mäkke, et külastada ajaloolist Vana Orhei kompleksi Reut’i jõe ääres.

Lõunasöök kodurestoranis in the middle of nowhere. See kogemus meenutas kohati Indiat.

Moldova on kontrastide maa. Kurkovi klooster on hea näide ilust, puhtusest ja korrektsusest.

Tänase päevaga on selgeks saanud, et Moldova kaks tähtsamat asja on kloostrid ja veinid. Seega ei üllatanud meid enam, et peale kloostri külastust lõpetasime oma päeva veinitehases Chateau Vatrely.

Chişinău

Mäletan, et geograafiatunnis ei tahtnud Moldova pealinn kuidagi meelde jääda. Suure tuupimise tulemusena sai asi viimaks selgeks. Nüüd lähen vaatan lähemalt, kuidas seal elu läheb. Seekordne reisisiht ei jäta kedagi külmaks. Levinud mõtted, et jälle lähed teravaid elamusi otsima või et palun tule ikka tagasi…

Täna jõuab mugavalt viie tunniga Tallinnast Riia kaudu Chişinăusse. Lisaväärtus on ka see, et asume samas ajavööndis. 

Pealelõunane jalutuskäik Euroopa kõige vaesema riigi pealinnas tekitas vastakaid tundeid. Natuke liialdatult võib öelda, et 10 minutiga nägime kogu pealinna ära. 

Rahavahetuses saime nostalgilise üllatuse osaliseks. See on vist küll ainus koht maailmas, kus on võimalik 2014. aastal vahetada Eesti kroone.

Veel selgus, et pimedas siin jala käia on võimatu, kuna tänavavalgus puudub täielikult ja kõnniteedes on sellised augud, et luumurd on garanteeritud. Õnneks on leiutatud nutitelefon koos taskulambiga ja tänu sellel õnnestus meil jaaniusside kombel restoranist õnnelikult hotelli jõuda.

Selleks korraks kõik

Kõik hea saab ükskord otsa. Lõpetuseks kihutame taksoga lennujaama poole kõrvus helisemas Chopini klaverikontserdi helid. Ideaalne lõppakord reisile. Võimalik vaid Itaalias.

Õppisin midagi uut ka enda kohta. Olen alati arvanud, et orienteerumine pole mu tugevaim külg. Siin olles selgus, et kui puudub juhtoinas, kelle sabas muretult lonkida, siis saan kaardi lugemisega edukalt ise ka hakkama.

Paavstile külla

Viimasel päeval tutvusime naabruskonnaga. Paari kvartali kaugusel meie idüllilisest kodust astusin üle riigipiiri ja koputasin paavsti uksele. Püha Peetruse basiilika, Sixtuse kabel ja Vatikani muuseum said kiirkorras üle vaadatud. Lisaks ronisin Michelangelo pool projekteeritud Püha Peetruse basiilika kuplile, kust avanesid kaunid vaated Vatikanile ja Roomale.

Nelja tunniga sain turistidest üledoosi ja kõik siinsed tähtsamad kohad üle vaadatud. Maailmatasemel kunsti leidub siin kuhjaga. See on kirjeldamatu ja võtab ahhetama. Suur rõõm tunnistada, et kunstipisik pole minust kuhugi kadunud.

Peale pisikest mõtte- ja puhkepausi rõdul avastasin, et kohvris on veel ruumi. Et see väike viga parandada, sõitsin liftiga alla ja seisin poodidega ääristatud tänaval. Elukoha valik oli täiesti juhuslik ja alles kohale jõudes selgus, et paremat paika annab otsida.

Viimase õhtusöögi tegime oma nn kodurestoranis. Kelnerid juba kaugelt tervitavad ja teavad küsimata, millist veini pakkuda. Elu nagu filmis.

Kõigi jumalate tempel

Just siis kui loodad, et ilmaennustus täppi ei lähe, on kõik sekundi pealt nii nagu lubatud. Tegin silmad lahti veidi varem kui vaja ja rõdule astudes sain kaela virgutava ämbri täie vett. Õnneks oli ilmataat meile armuline ja peagi keeras kraanid kinni.

Alustasime päeva kireva ajalooga turuplatisilt Campo de’ Fiori ehk lillede väli.

Seejärel peale mõningast ekslemist kitsastel tänavatel leidsin ennast taas kunstiajaloo tunnist. Seisan koos tuhandete teiste turistidega sammastega hoone ees ja loen kirja "M·AGRIPPA·L·F·COS·TERTIVM·FECIT", mis tõlkes tähendab, et Marcus Agrippa, Luciuse poeg, konsul kolmandat korda, ehitas selle. Rooma Panteon ehk kõigi jumalate tempel on ainus Vana-Rooma tempel, mis on terviklikult säilinud. Tegemist on tõelise arhitektuurilise imega.

Ammu teada tõde on, et Itaalias ükski kilo kaduma ei lähe. Ka jäätisekohvik Gelateria della Palma hoolitseb selle eest. Valikus on 150 sorti jäätist ja külmutatud jogurtit. Need kolm, mis mina läbi raskuste suutsin välja valida, viisid igal juhul keele alla. Tuleb tunnistada, et ka jäätist oskavad itaallased hästi teha.

Peale mõnda eredamat poeskäiku läksin iluund tegema. Koduteel möödusin taas Hispaania treppidest. Täna meeldis mulle siin oluliselt rohkem. Istusin keset saginat maha. Sulandusin massi ja tundub, et olen lõpuks harjunud siinse elutempoga. Hea on olla.

Peale õhtusööki sõitsime metrooga Trevi purskkaevu ka pimeduses uudistama. Paduvihmast hoolimata voorib siia inimesi igast ilmakaarest. Mitte miski ei peleta turiste ja kohalikke romantikuid sellest maagilisest kohast. Tundub, et kõik teed tõesti viivad Rooma ja täpsemalt just siia Trevi purskkaevu äärde.

Sidrunisaar

Varahommikul istusime bussi ja sõitsime sadamalinna Napolisse, kust viib praam meid lauludes taevani kiidetud Capri saarele.

Kas teadsite, et Capri saare pindala on kõigest 10,4 m². Alustuseks sõitsime mööda kitsaid mägiteid saare ühest otsast teise. Seejärel istusime aerupaatidesse, kus saime käsu selili visata, sest koopasuu Grotta Azzurra’sse ehk sinisesse koopasse on väike. Päikesevalgus, mis mööda vee-alust süvendit koopasse tuleb, tekitab läbi merevee sinise peegelduse koopa seintele.

Peale imelise koopa külastamist tutvusime Anacapri linnaga. Sõitsime köisraudteega siinse kõrgeima mäe Monte Solaro tippu, kust avanevad kõige kaunimad loodusvaated.

Kui pensionile jään, siis seilan mööda maailmamerd ja minu alaline elukoht saab olema Capri saar. Nii võrratult ilus on siin. Meri on olnud minu suur armastus täpselt nii kaua kui ma mäletan. Nüüd leidis südames koha ka Capri saar. Unistama peab ja ikka suurelt.

Elu nagu filmis

Uni läks vara ära. Haarasin raamatu ja klaasi värskelt pressitud apelsinimahla ning astusin rõdule päikesetõusu tervitama. Rõdu on täpselt nii suur, et siia mahub laud, kaks tooli ja hulgaliselt lillepotte.

Peale hommikusööki asume Roomat vallutama. Üsna pea selgub, et tegemist on kompaktse linnaga, kus kõik tähtsamad vaatamisväärsused on üksteisest jalutuskäigu kaugusel. 

Ületasime jõe ja jõudsime Popolo väljakule, kust suundusime luksusbrändide poodidega ääristatud tänavaid pidi Hispaania väljakule, mille ääres kõrguvad kuulsad Hispaania trepid. Räägitakse, et siin on asunud “turistide Rooma” süda juba 18. sajandist alates. Kui aus olla, siis ootasin midagi enamat. Kõik reisiraamatud kirjutavad maikuus õitsvatest asaleadest, aga mida pole, seda pole. Tundub, et ka siin on kokkuhoid aktuaalne teema. Hoopis sügavama mulje jätsid treppe ümbritsevad värvilised pisut toretsevad hooned. 

Seejärel jalutasime edasi ning jõudsime filmidest tuntud 1762. aastal ehitatud Trevi purskkaevu äärde. Suurest rahvamassist hoolimata võttis siin kõik sõnatuks ja oli veel võimsam kui eeldasin. Levinud on uskumus, et kui visata Trevi purskkaevu münt, siis tuleb viskaja kunagi Rooma tagasi. Ka mina viskasin mündid purskkaevu. Plaan on siia pimedas tagasi pöörduda, sest siis pidi sellel kohal hoopis teine nägu olema. 

Lõpuks jõudsime kuuma ilma ja turistide horde trotsides antiikaja suurimasse amfiteatrisse Colosseumisse. Võttis sõnatuks küll. Kui ennast ajaloost taas tänapäeva suutsin tuua, tundsin, et jalad ei kuula enam sõna ja pilt hakkab vaikselt taskusse kukkuma. Mööda kunstiajaloo tundi ringi jalutades olin unustanud süüa.

Peale kosutavat puhke- ja söögipausi alustasime koduteed. Milleks minna otse, kui saab ringiga. Seda hea põhjusega. Legendaarne Via Veneto tänav tuli ka veel üle vaadata. Ootusi väga ei olnud, aga suureks üllatuseks leidsin ennast keset muinasjuttu. Kõike nähtut sõnadesse panna on keeruline. 1960.-1970. aastatel käisid siin kuulsad ja ilusad hängimas ja fotograafidele poseerimas. Istusime küpresside alla O.Dolly juurde maha ja nautisime “La Dolce Vita” radadel ilusat elu.

Päris ära väsitas päev selles suures lahtise taevaga kunstimuuseumis.

Kõik teed viivad Rooma

Tänastes ajalehtedes kirjutatakse, et Eestis on soojem kui Roomas. Uskuge või mitte, aga just nii ongi.

Elame 19. sajandil välja kujunenud Prati linnaosas, mis on väidetavalt üks Rooma ehedamaid ja turismivabamaid piirkondi. Järgmised viis päeva on meie koduks St. Peter Quiriti nimeline B&B. Esimese toreda emotsiooni sain liftis, mille uksed avatakse käsitsi. Naudin iga sekundit sellel aeglasel teekonnal ülesse. Hercule Poirot filmid tulevad meelde. Mul on armas ja hubane tuba pisikese rõduga, kus ootab tervituseks pudel vahuveini. Tunne on nagu oleksin koju jõudnud.

Täna on mu sõbrannal sünnipäev. Otsustasime selle päeva lisaks lennujaamas veedetud tundidele väärikalt lõpetada – calzone ja punase veiniga.

Viieteistkümne aasta pärast jälle

Täna nautisin hotelli võlusid, sh pilvelõhkujate taustal ujumist.

Iga muinasjutt saab ükskord otsa. Nüüd tagasi reaalsusesse!

Kõige kõigem

Peale tihedaid “tööpäevi” on päris tore mitte äratuskella peale ärgata. Esimese poole päevast veetsin koos päikese, mere ja raamatuga. Liiga lihtne?

Mõtlesime sama ja otsustasime vaadata, kui suur on maailma kõige suurem ostukeskus Dubai Mall. Seda kõike on siin liiga palju. Kaks tundi on ilmselgelt liiga lühike aeg, et asjale pihta saada. Nähtud, aga see pole minu jaoks.

Kui juba maailma suurimate ülevaatluseks läks, siis käisime ära ka hetke seisuga maailma kõige kõrgema hoone Burj Khalifa 123. korrusel. Kõrgemale meid lihtsalt ei lastud. Seest võttis õõnsaks, aga vaated olid vaatamist väärt.

Õhtusööki nautisime Armani restorani väliterrassil vaatega maailma kõige kõrgemale majale. Teisel pool toimus iga täistund võimas purskkaevude ja muusika vaatemäng. Elu nagu muinasjutus. Uskumatu, et keset pilvelõhkujate uputust leidub selline paradiis.

1998 vs 2013

Täna lähme ja sobrame oma mälestustes. 

Alustasime päeva paadisõiduga Dubai Creek’i, mis jaotab vanalinna kaheks osaks. Mõlemal pool kaldal on näha hooneid, mis on oluliselt vanemad ja rohkem kulunud kui nn uues linnas. Aastatega on keskus liikunud siit Creek’i ümbrusest kaugemale, kus veel viisteist aastat tagasi laiusid lõputud liivaväljad. Need hooned, mis eelmisel korral ahhetama panid, tunduvad täna kuidagi väikesed. See on hea näide sellest, et kõik meie ümber on pidevas muutumises ja tänane uus muutub peagi ajalooks. 

Tagasiteel üritasime kala püüda ja tegime kohustusliku ujumise taustaks maailma kõige kõrgem maja. 

Peale lõunasööki maailma esimeses 7 tärni hotellis Purj Al Arabi’s kihutasime Deira’sse, nö vanalinna, kus kohtab igal sammul ehedat orienti. Tänavapilt meenutab araabiamaailma. Siin said taasavastatud legendaarsed kulla-, vürtsi- ja tekstiiliturud. Kuigi siinsed kitsad tänavad on ülerahvastatud ja kaupmehed on päris tüütud, siis on siin see miski, mis mulle meeldib.

Õhtul avastasin, et päris meie hotelli kõrval laiub jalakäiate tänav CBR, kus on vaheldumisi poed, söögikohad ja hotellid. Esimest korda näen, et siin riigis on võimalik mõnusalt jalutada.

See päev oli üks tõeline nostalgialaks.

Abu Dhabi

Abu Dhabi jätab Dubaiga võrreldes kuidagi hubasema mulje. Esmapilgul on peamine erinevus rohelisuses. Põhjust ei pea kaugelt otsima. Siinne kõige tähtsam mees lihtsalt armastab loodust ja suunab tohutult ressursse sellesse, et kõrbes laiuks üks kaunis ning roheline linn.

Väga võimsa mulje jättis üks maailma suurimaid ja kauneimaid mošeesid - Abu Dhabi Grand Mosque. Peale ümberriietumist musta hõlsti lubati meil mööda seda kaunidust ringi hõljuda. Minu suu jäi sõna otseses mõttes lahti. Kokku pole siin igal juhul hoitud.

Enne lõunasööki merevaatega terrassil tegime kiirvisiidi ühte väidetavalt maailma luksuslikumasse hotelli, kus pildistamine oli enamjaolt keelatud. Lisaks sellele, et siin on kõik kullast, asub siin maailma kõige esimene kullaautomaat ja kohvik, kus kõik koogid on osaliselt kaetud puhta kullaga. Hoone on tõeliselt suursugune, aga kook ei jätnud kustumatut muljet. Kõik mis ahvatleb ja hiilgab, polegi veel kuld…

Peale esimest atraktsiooni Ferrari World’s tundsin, et oluliselt lihtsam oleks olla, kui oleksin lõunasöögi vahele jätnud. Veendusin, et F1 pilooti minust ikka ei saa. 

Õhtuks jõudsime tagasi kõige pöörasemate ideede “kuningriiki”. Dubais on kõik võimalik. Kas teadsite, et Dubais saab mäesuusatada? Ja seda ühes kaubanduskeskuses. Või et üks šeik otsustas 2001. aastal alustada merre nn palmisaarte ehitamist. Tänast õhtusööki nautisimegi ühel neist palmisaartest.

Unistused täituvad

Eilse päeva lebotasin sõna otseses mõttes basseini ääres ja nautisin mitte midagi tegemist. 

Täna otsustati ühehäälselt Dubai Outlet Mall’i külastada. Tühjade kätega ei jäänud küll keegi.

Õhtul sai teoks üks minu salasoov. Eelmine kord jättis kustumatu mulje kõrbesafari. Ka täna ei pidanud pettuma. Lisaks lõpututele liivaväljadele ja maalilistele vaadetele, sõitsin esimest korda elus hummeriga ja ütleme nii, et siia sobib see sõiduk küll suurepäraselt.

Dubais sõidetakse kõikjale autoga. Isegi naaberhotelli õhtusöögile minekuks soovitakse takso võtta. Tundub uskumatu, aga kõnniteed siin praktiliselt puuduvad. Lõpuks ületasime kohalike eeskujul kiirtee jooksujalul.

Dubai

Ajalugu on näidanud, et puhkus jõuab ükskord ikka kätte.

Täpselt pool minu elu tagasi olin ma siin. Paadisõit erikujuliste pilvelõhkujate vahel, maaliline kõrbesafari, kilomeetripikkune hommikusöögilett purjekujulises hotellis. Elu nagu muinasjutus. Aasta siis oli 1998. Vaatame, kas nad suudavad mind taaskord üllatada.

Kallite kolleegide soovitusel möödus lennureis “Seks ja linn 2” vaadates ning ootamatult kiiresti istungi pilvelõhkujatega ümbritsetult Dubai südames ja naudin suvesoojuses merekohina saatel õhtusööki.

Turule ja koju

Neli päeva teie juures on möödunud lennates ja natuke kahju on tagasi minna. Õnneks juba kuu pärast olete jälle meie õnneks kodumaal ja saame jätkata sealt, kus pooleli jäi – juustu ja lilledega.

PS. Koos minuga saabus põhjamaale tagasi ka valge lumevaip....

Lilled ja liblikad

Anglesey Abbey on endine mungaklooster, mille 1930. aastatel ehitas ümber elumajaks lord Fairhaven. See mees oskas elu nautida ja ta oli helde võõrustaja, kellele meeldis üle kõige hobuste võidusõit ja jahipidamine.

Meil toimus siin töö sektsioonides. Kultuurihuviline astus sisse raamatuid, kellasid ja teisi kunstiväärtusi täis olevasse majja ning tutvus härra Fairhaveni mõttemaailma, tavade ja kommetega. Teised imetlesid maja väljastpoolt ja jalutasid pargis, kus on väidetavalt igal aastaajal võimalik ilu leida. Lisaks õitsvatele lilledele on siin palju dekoratiivseid puid ja põõsaid. Sealne värvidemäng võttis sõnatuks. Muuhulgas nägime esimest liblikat. 

Järgmine peatus oli Audley End House and Gardens. Kommunikatsioonihäire tõttu jäi külaskäik lühikeseks, aga meil siiski õnnestus jäädvustada see 17. sajandist pärit kaunis häärber.

Kõiges leidub alati midagi positiivset. Tänu eelnevale kiirvisiidile saime sooja päikest nautida Hinchingbrooke’i pargis jalutades.

Cambridge

Londonis on käidud korduvalt. Juba mõnda aega olen mõelnud, et tahaks jalutada mõne ajaloolise ülikoolilinna tänavatel. Täna sai minu unistus teoks. Omanäolise arhitektuuriga Cambridge on suurte parkide ja imeilusate loodusvaadetega linn Cam’i jõe kaldal. Põhiline liikumisvahend on jalgratas, millega sõidavad nii hallipäised vanaprouad, kasukates daamid ja muidugi ka üliõpilased raamatud pakiraamil. 1209. aastast tegutseva ülikooli auväärsete kolledžite ja muude hoonete vahel jalutades valitseb kõikjal selline teistmoodi õhkkond. Just siin ja praegu nende lõputute nartsissipeenarde vahel tunnen kevadelõhna.

Õnneks või kahjuks ei saanud meist akadeemikuid ja otsustaime maalähedasema elu juurde tagasi pöörduda. Wimpole Estate on koht, kust igast nurgast vaatab vastu lammas või paar. Kõigest hoolimata ei saanud meist ka karjuseid. 

Koduteel tegime kakaopeatuse St.Ives’i nimelises väikelinnas, mis salvestus minu mälupildile kui üks kaunis luikede paradiis.

In the middle of nowhere

Peale lennusõitu ja tunniajast teekonda autoga tundmatus suunas võetakse mind kell üks öösel vastu ahjusoojade kitsejuustu pirukatega. Elu on ilus ja tunnen end erilisena. Algus on igal juhul paljulubav. 

Peale mõnda unetundi asusin avastama maaelu inglise moodi. Esimene peatus on 16. sajandil ehitatud Burghley House, kus alustuseks teeme tutvust hirvedega ning seejärel astume sisse kuninganna Elizabeth I jaoks ehitatud häärberisse. Siin saaks toredasti printsessi moodi elada küll. Kuna jalutamisilm on asendunud jäise tuulega, siis pikemalt mõtlemata jätkame oma päeva pisikeses Peterbourough linnas, kus peale lõunapausi asun poolkohaliku sõbranna eestvedamisel tutvuma kaubandusvõrgu parimate paladega. Minu plaan teha ainult “window shoppingut” lõppes ootuspäraselt. Sellele kuidas kõik “hädavajalikud” ostud käsipagasisse mahutada, ma hetkel veel ei mõtle.

Inglismaal ei saa minagi üle ega ümber ilmast. Ühe päeva jooksul saime nii lund, vihma, päikest kui tuult. Kus on kevad, mida otsima tulin...

Võõra linna tuled

Milleks minna otse, kui saab ringiga? Küsimus, mis mind täna hommikul kummitama hakkas. Lennukis ja lennujaamades veedetut tunde on kogunenud juba piisavalt palju ja tuleb veel... 

Tänane õhtupoolik õnnestus veeta Kataris. Lennuki pardaajakirjast sain teada, et Katar on kõige kiiremini kasvav majandus maailmas ja ainuke kõrberiik, kus puudub looduslik pinnavesi. Selle eest saavad nad uhkustada 563 kilomeetri pikkuse rannajoonega, mis on valdavalt liivane. 

Doha on selle kiiresti kasvava ja areneva riigi pealinn, kus kõrguvad taevasse maailma parimate arhitektide poolt loodud pilvelõhkujad. Jättis küll võimsa mulje.

"You look like a local"

Täna sain elu parima komplimendi. Ma pidavat välja nägema nagu kohalik. Katsed sulanduda on lõpuks vilja kandnud. 

Kahe nädalaga olen selgeks saanud, et tansaanlased on soojad, siirad ja väga sõbralikud. Hoolimata kõigest on nende silmis sära ja nad oskavad tunda rõõmu väikestest asjadest. 

Näiteks vastupidiselt meie teismelistele, kes veedavad aega kaubanduskeskustes kolades, tegelevad siinsed eakaaslased rannas akrobaatikaga. Kahe seltskonna omavahelist mõõduvõttu on põnev kõrvalt vaadata.

Tansaania ongi imedemaa!

Kivilinn

Ka tänase hommikupooliku veetsin suuresti võrkkiiges. Lisaks looduse helidele kostsid kusagilt kaugemalt jõululaulud. Kas just parim valik, aga maitse üle ei vaielda.

Peale lõunat jätsime paradiisiranna ja sõitsime Sansibari saare Sansibari linna vanalinna Stone Towni, mis kuulub oma kitsaste tänavate, korallist hoonete ja kaunistatud uste tõttu UNESCO maailmapärandi nimekirja. Silmapaistvaid uksi on siin tõesti palju. Üks uhkem kui teine. Kuskilt siit nende uste tagant on pärit legendaarne laulja Freddie Mercury.

Esialgu on võõras ja pisut ehmatav seista valge inimesena mustade keskel. Olen taaskord vaatamisväärsus, aga sellega harjub. Kuigi nad väidavad, et röövimisi siin praktiliselt pole, maksimaalselt üks aastas, siis sisetunne ütleb, et see statistika ei pruugi kõige täpsem olla. Kuigi liigume ainult linna nn turvalises piirkonnas, siis pole ka siin soovitatav pimedal ajal jala käia. Oleme kogu reisi hinganud päikesega samas rütmis. Nii ka siin. Päike on meie kõige suurem sõber.