Hommikul tegime jälle ühe rahuliku jalutuskäigu oma kodukvartalis. Linn alles ärkas ja tänavad olid mõnusalt vaiksed. Mõnes kohas olid juba kohal prügiautod ja tänavapuhastajad, aga inimmassid polnud veel liikvele läinud.
Pärast jalutuskäiku läksime tagasi hotelli, et veidi puhata. Ega puhkusel olles ei pea ju kogu aeg ringi ka tormama.
Hiljem avastasime hiinalinnast ühe Aasia restorani, mille menüü tundus eriti ahvatlev, ja nii me sealt uksest sisse astusimegi. Oma valikut ei pidanud me hetkekski kahetsema. See oli üks paremaid sushisid, mida olen kunagi söönud. Kõigest muust rääkimata. 🙏
Sealt liikusime edasi Nieuwmarkti poole, kust võtsin magustoiduks hollandlaste kuulsa siirupivahvli ehk stroopwafeli.
Stroopwafel on üks neist maiustustest, mida on keeruline ainult ühe korra proovida. Kaks õhukest vahvlit, nende vahel karamelline siirup ja kogu lugu. Tegelikult pärineb stroopwafel hoopis Goudast ning selle lihtsa maiuse juured ulatuvad 19. sajandisse. Algselt valmistati neid sageli taigna ülejääkidest ja siirupist ning tegemist oli üsna odava maiusega. Tänaseks on tagasihoidlikust „vaese mehe küpsisest“ saanud üks Hollandi tuntumaid maiustusi.
Seejärel oli aeg seada sammud loomaaia poole. 1838. aastal asutatud ARTIS on Hollandi vanim loomaaed ja üks maailma viiest vanimast. See loodi algselt loodusteaduste ja loodushariduse edendamiseks ning tänapäeval on siin lisaks loomadele ka mitmeid ajaloolisi hooneid, muuseume ja vana haljastust.
Minu lemmikud olid flamingod, jaaguar ja hiigelsuur värviliste kaladega akvaarium. Loomulikult said üle vaadatud ka kaelkirjakud, ahvid ja paljud teised loomad.
Akvaarium avati siin juba 1882. aastal ning oli tol ajal Euroopa suurim ja moodsaim. Meie sattusime siia eriti õigel ajal, sest pärast viieaastast restaureerimist avati see uuesti alles selle aasta juunis. Päris huvitav on mõelda, et samades ajaloolistes ruumides on veealust maailma imetletud juba üle 140 aasta.
Õhtuks panime ennast veidi viisakamalt riidesse ja läksime sõpradega õhtust sööma Lucky Ducki, mis asub Spui väljaku lähedal. Menüüs on Aasia kööki seinast seina, aga minul oli otsus tehtud enne, kui menüü üldse lahti jõudsin teha.
Pekingi part! Täna juba teist korda. Ja see viis tõesti keele alla. Täiesti ausalt, ma ei süvenenud pärast seda enam ülejäänud menüüsse. Minuga on juba kord nii, et kui Pekingi part on menüüs, siis rohkem mõtlema ei pea.
Oligi Amsterdamiga selleks korraks kõik, sest homme on kohvrite pakkimine, kiire lõunasöök ja kojusõit.


Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.