Leemurid ja kalad

Hommikul sõitsime Mosambiigi kanalisse kalale ning pooleteise tunniga õnnestus püüda kaks kuningmakrelli (king fish). Seejärel suundusime korallide juurde snorgeldama, kus küll liikus kalu, kuid nad olid väikesed ja arvukus pigem tagasihoidlik.

Lõunaks viidi meid privaatsesse randa, kus rannaliivale oli spetsiaalselt meie jaoks laud kaetud. Pärast mõningast ootamist serveeriti oma püütud kalast valmistatud carpacciot ja grillfileed – tõeline maitseelamus.

Hommikuti tervitavad mind terrassil suured sisalikud, õhtuti aga naudin võrkkiiges leemurite mängu saatel päikeseloojangut. Olen õppinud leemureid märkama pea igal sammul. Alguses arvasin, et eksootilised häälitsused kuuluvad lindudele, kuid need on hoopis leemurid, kes pakuvad oma külg ees hüpleva liikumisega unustamatut vaatemängu. Nad on ikka täiega nunnud ja ägedad!

Leemurid on Madagaskari endeemilised poolahvid ja kuuluvad primaatide hulka. Nad armastavad üle kõige banaani, kuid turistidel pole lubatud neid toita. Leemurid on primaatidest ühed kõige sotsiaalsemad, suheldes häälitsuste ja lõhnade abil.

Madagaskari kontrastid panevad mõtlema. Uskumatu, et aastal 2024 eksisteerib riik, kus pool elanikkonnast on kirjaoskamatu. Siin kulgeb elu rahulikult, eemal tehnoloogia ja kiirustamise maailmast. Telefonilevigi on haruldus. Kuigi hotellides pakutakse Wi-Fi-ühendust, pole see alati kättesaadav – see annab omakorda võimaluse tõeliselt puhata ja täielikult kohal olla.

Anjajavy

Pärast kuut tundi lendamist, sh kahte kütusepeatust maandusime Anjajavy rahvusvahelises lennujaamas. Siinne lühike lennurada pani tahes-tahtmata küsima, et kui palju välisriigi lennukeid siia tegelikult maandub. Passikontrolli võib soovi korral endale ise teha. Ei teagi, kas see on neil suurushullustus või lihtsalt oskus suurelt unistada.

Kohale jõudes tervitas meid 39-kraadine palavus. Istusime džiipidesse ja sõitsime Anjajavy Lodge ja loodusreservaati, kus saime alustuseks teada, et siin kehtib muust Madagaskarist erinev ajaarvestus – kohalik kellaaeg on tund aega rohkem. Miks? Esimese omaniku loodud traditsioon, mis küll pisut segadust tekitas, kuid millega on võimalik harjuda. See läheb kategooriasse, võimalik vaid Madagaskaril.

Iga päev toimub kellaviietee (so lodge aja järgi), kus siis tunni aja jooksul pakutakse teed ja küpsist ning kohalik loodusteadlane näitab kätte leemurite peidukohad. Just nii õnnestus täna leemuritega kohtuda.

Pimeduse saabudes haarasime taskulambid ja suundusime metsa, kus nägime maailma kõige väiksemat leemurit – hiirleemurit, samuti kameeleoni, krabi ja viiemeetrist boamadu. Ehkki boa ei ole mürgine, tekitas tema läheduses viibimine siiski veidi kõhedust.

Madagaskar on saar, kus võib üsna muretult ronida paksu metsa, kartmata ohtlikke metsloomi või mürgiseid madusid, sest neid siin lihtsalt pole. Küll aga tasub olla ettevaatlik mageveejärvede ja jõgede ääres, kus võivad pesitseda krokodillid.

Anjajavy Lodge on tõeline looduse pelgupaik Madagaskari läänerannikul, pakkudes avastamisrõõmu ja unustamatuid kohtumisi elusloodusega. Järgmised kaks päeva naudime siinset loodusparadiisi täiel rinnal.

Isalo rahvuspark

Päev algas varakult, sest temperatuur tõotab tõusta 35 kraadini, mis on põhjamaalase jaoks tõeline katsumus. Selga läksid õhukesed, kuid katvad riided, pähe kübar, kaasa veepudel ja päikesekreem, sest ees ootas Lonely Planeti arvates Madagaskari sihtkoht number üks – Isalo rahvuspark. See on paik, kus saab rännata aladel, mis oli juura-ajastul merepõhi.

Isalo on nagu Madagaskari oma Jurassic Park, kus aja ja ilmastiku poolt lihvitud liivakivimassiivid moodustavad vikerkaarevärvilisi kanjoneid, platoosid ja orge, ümbritsetuna tihedast metsast. Avarad rohumaad vahelduvad ainulaadsete taime- ja loomakooslustega ning kõrbelised platood vahelduvad varjuliste, kristallselge veega basseinide ja mitmeastmeliste koskedega.

Matkates tuli kuumas ja kuivas kliimas läbida vahelduva maastikuga ala. Kohalike jaoks võib see olla lihtne jalutuskäik, kuid minu jaoks tähendas see keskmisest raskemat matka mööda kivitreppe ja libedaid kuristikuääri.

Täna õppisime ära kohaliku väljendi „mura, mura“, mis tähendab „võta rahulikult”. See väljendab malagasside rahulikku elustiili ning ka troopikas matkates oli see asjakohane. Võtsime rahulikult ja kulgesime omas tempos. Meid saatis kohalik loodusgiid, kes rõhutas, et siinseid taimi ja puid ei tohi ilma loata puudutada, sest mitmed neist on mürgised, mõned isegi surmavad.

Kas teadsid, et Madagaskari õistaimedest moodustavad suurima grupi orhideed? Neid leidub saarel üle 1000 liigi. Enamik neist on epifüüdid ja kasvavad puude võrades, kuid ka maapinnal kasvavaid liike võib kõikjal kohata. Huvitav on fakt, et paljud Eestis müüdavad orhideed pärinevad just Madagaskarilt. Siin on üks kaunis näide puuvõras õitsevast orhideest, mis oma ilu ja erilisusega ilmestab saare eksootilist loodust.

1962. aastal loodud Isalo rahvuspark katab umbes 815 ruutkilomeetrit ja seal leidub ligi 340 taimeliiki, 82 linnuliiki ja 14 liiki imetajaid. Matkal kohtusime muuhulgas leemurite, öökulli ja kameeleoniga.

Ülekuumenemisest päästis kosutav suplus looduslikus basseinis.

On üks loom, kellest ma veel rääkinud pole, aga keda on saarel rohkem kui inimesi. See on seebu ehk Madagaskari veis, keda eristab tavalisest veisest tema kõrge turjaküür. Seebu küür kasvab toidurohkel hooajal ja kahaneb kuiva perioodi saabudes, mil toitu napib. Maapiirkondades kasutatakse seebusid lisaks töötegemisele ka maksevahendina, ning lõuna savannides sümboliseerivad nad rikkust ja sotsiaalset staatust. Kuigi neid loomi on palju, tarbitakse seebu liha toiduks vähe – igapäevaselt vaid umbes kümnendikus peredes.

Pärast seiklusterohket päeva oli mul võimalus nautida seebu carpacciot, mis maitses suurepäraselt – tõeline delikatess, mis peegeldab kohalikke maitseid ja austust selle looma vastu.

Tänane päev pakkus mitte ainult kaunist loodust, vaid ka unustamatuid elamusi. Isalo on paik, kus kohtuvad Madagaskari metsik ilu ja rahu, jättes hinge tänutunde ja seiklusvaimu.

Baobabide allee

Juba teist aastat järjest mõjutab reisi ettevalmistusi kaalu piirang. Esialgu anti reegliks, et inimene koos riiete ja pagasiga ei tohi kaaluda üle 100 kilo. See motiveeris mind isiklikult vähem kommi sööma, et saaksin paar kleiti rohkem kaasa võtta. Paar nädalat tagasi karmistusid reeglid veelgi. Madagaskari kehvade teede tõttu toimub enamik meie liikumist väikelennukiga, mis tähendab täiendavaid pagasipiiranguid.

Täna, pärast inimeste ja pagasi kaalumist, eelneva möödarääkimise klaarimist ning lennukist ühe rea toolide eemaldamist, saime taas õhku tõusta.

Madagaskarit kutsutakse nii Roheliseks Saareks idapoolsete džunglite kui ka Punaseks Saareks läänepoolsete punakate muldade tõttu. Kumb ta siis on? Oleneb vaatenurgast – täna oma silmaga nähtud, et ta on mõlemat.

Esimene peatus on Morondava. Antananarivost sinna jõudmine maismaad mööda võtaks kaks päeva, sellist luksust meil pole. Saime siiski Madagaskari teede kvaliteeti omal nahal tunda, sest sihtkohta viiv pooletunnine autosõit oli üsna raputav. Ausalt öeldes ei sooviks seda pikemalt kogeda.

Morondava piirkond, kunagine troopiliste metsade ala, on nüüd pidanud alla vanduma uute kultuurmaastike loomisele. Siiski asub just siin kuulus baobabide ehk ahvileivapuude allee – ikooniliseim koht Madagaskaril. Maailmas leidub baobabe üheksat liiki, millest kuus kasvab looduslikult ainult Madagaskaril. Need 800-aastased hiiglased on tõeliselt muljetavaldavad.

Baobabid on kohanenud siinse kliimaga, imades vihmaperioodil end vett täis, et sellest ülejäänud kaheksa kuud elada. Kuival perioodil on nad raagus, et vältida vee aurustumist.

Julgen nüüd kindlalt väita, et Madagaskaril turiste pole. Võiks eeldada, et kui neid üldse kuskil on, siis baobabide alleel, aga võta näpust, nägin kolme tunni jooksul vaid kuut valget inimest. Lennujaam oli tühi ja meie lennuk ootas ainsana vapralt järgmist õhkutõusu.

Vahetult enne teist maandumist läks pimedaks ja algas tugev vihmasadu, mis muutis nähtavuse pea olematuks. Piloot ei märganud lennurada ja sõitis sellest esimese hooga mööda, kuid teisel katsel maandusime turvaliselt. Raputava maandumise põhjuseks oli meie hilinemine lennukile – omad vitsad peksavad 🙈

Madagaskari vihm pole naljaasi – kui sajab, siis korralikult. Õnneks püsib temperatuur üle 30 kraadi, nii et külma pole karta, isegi vihmaga mitte.

Meie hotell asub kõrgel liivakivimägedes, kust avaneb hingemattev vaade Isalo rahvuspargile. 

Täna jagus aega ka massaažiks ja varajaseks õhtusöögiks.

Antananarivo

Prantsuse mõjud on selgelt tuntavad – hommikusöögiks ei pakuta midagi soolast, isegi mitte riisi, mida malagassid väidetavalt söövad nii hommikuks, lõunaks kui ka õhtuks. Väike vahemärkus, et riisi kasvatatakse umbes veerandil saare põllumaast, eriti siinsamas Imerina piirkonnas, ja seda tehakse endiselt sajandite taguste meetoditega.

Alustasime päeva sõiduga UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale Ambohimanga kuninglikule mäele. 25 kilomeetri läbimiseks kulus üle tunni, mis annab aimu, miks maismaatransport Madagaskaril nii aeglane on. Teede kvaliteet on pehmelt öeldes olematu. Kui juba pealinna ja selle ümbruse teedel on auk augus kinni, siis võib vaid ette kujutada, millised need kaugemal on.

Ambohimanga kuninglik mägi oli tunnistajaks Madagaskari tsivilisatsioonile 15. –19. sajandil. See koht on kuningriigi ja dünastia häll, kust sai alguse tänapäeva Madagaskari riik. Mägi pakub täiuslikku panoraamvaadet, muutes selle strateegiliselt hästi kaitstud elupaigaks ja kuningliku võimu sümboliks. Kuninglikus linnas on kaks paleed, väike paviljon, pühad basseinid ja kuninglikud hauakambrid. Mäge ümbritsev ürgmetsa jäänuk on koduks paljudele endeemsetele liikidele ja ravimtaimedele.

Tagasiteel peatusime külades, kus pildistasime kalureid, riisipõlde ja telliskivivabrikut. Turult ostsime värskeid mangosid, mille hooaeg on praegu täies hoos.

Madagaskari suurima linna Antananarivo südameks on L’Avenue de l’Indépendance – elav peatänav, mida ääristavad 20. sajandi alguses ehitatud kaubakaaristud ja mis viib ajaloolise Soarano vaksalihooneni. Loomulikult ei saanud me tänaval vabalt jalutada ega autost väljuda enne, kui olime jõudnud turvatud väravate taha.

Kuigi reisirongid enam Soarano vaksalist ei välju, tegutseb seal kohvik, kus käisime lõunat söömas. Grand Cafe de la Gare’s oli hetkeks tunne, justkui polekski Aafrikas – turvamehed jäid värava taha, klaveril mängiti biitlite lugusid ja meie nautisime foie gras’d. Ajastutruu interjöör lõi atmosfääri, mis meenutas Pariisi kohviku hubasust.

Antananarivo ise on kivisel seljandikul paiknev linn, mida ümbritsevad riisipõllud ja kus segunevad inglise, kreooli ja malagassi arhitektuur. Linna iseloomustavad kõrgetele vundamentidele ehitatud kitsad majad ja veelgi kitsamad tänavad, mis viivad kõrgel linna kohal asuva Manjakamiadana palee ehk Rova juurde, kust avaneb kaunis vaade. Kahjuks saime paleed imetleda vaid väljastpoolt, sest sees toimus pidulik vastuvõtt ning turiste ja teisi huvilisi sinna ei lastud.

Linna igapäevaelu ilmestab ebastabiilne elektrivarustus. Pimeduse saabudes kadus elekter ja koos sellega ka vesi, kuid mõne aja pärast taastusid õnneks mõlemad. Tänavad on siin permanentselt kottpimedad ja kuna jalgsi liikumine valgele inimesele ei ole soovitatav, tuli isegi kõrvaltänava restorani sõita autoga.

Madakaskar

Esimesed katsed viisid 2020. aastal Itaaliasse ja 2021. aastal Seišellidele, kuid kolmandal katsel jõudsime lõpuks kohale. Täna õhtul peale 12 tundi lennukis maandusime Madagaskari pealinnas Antananarivos.

Madagaskar on maailma suuruselt neljas saar, mis asub India ookeanis, 400 km kaugusel Aafrika rannikust. Kuigi kaardil näib saar väike, on selle pindala ligi 600 000 km², olles seejuures suurem kui näiteks Prantsusmaa. Endises Prantsuse koloonias elab 18 rahvusgruppi, kus kõneldakse peamiselt malagassi ja prantsuse keelt. Rohkem kui 5% maailma taime- ja loomaliikidest elab ainult siin.

Saar eraldus Aafrikast umbes 165 miljonit aastat tagasi, mis võimaldas sealsetel liikidel areneda eraldatult ja kujuneda ainulaadseks ökosüsteemiks. Madagaskar on koduks paljudele endeemilistele liikidele, nagu leemurid, kameeleonid ja fossad. Madagaskari mitmekesine maastik ulatub tihedatest vihmametsadest kuni kuivade kõrbepiirkondadeni, samuti on siin liivakivikanjoneid, viljakaid riisipõlde, mäeharju ja mangroovisalusid.

Kahjuks on saare looduskeskkond ohus, kuna viimase nelja aastakümne jooksul on intensiivne metsaraie ja põllumajanduse laienemine põhjustanud ulatusliku pinnase erosiooni, mis omakorda on muutnud idaranniku jõed mägedest alla uhutud savist punaseks.

Esimesed kaks ööd peatume Anatananarivos Maison Gallieni nimelises nelja toaga hotellis, mis asub linna ajaloolises südames. See 1879. aastal ehitatud koloniaalajastu hoone pakub suurepärast vaadet linnale. Meie käsutuses on kaks alumist korrust ja kolmandal korrusel asub Monaco konsulaat. Aafrika suurlinnale kohaselt on meil 24/7 turvamehed ukse taga.