Tegelikult ju pole põhjust suvekuudel kaugemale puhkama sõita. Eestiski on mõnus ning teadupärast juulis ja augustis kogu Euroopa puhkab. Paljud turistide meeliskohad on ülerahvastatud. Ega Kreeka siin mingi erand pole.
Seekord läks aga nii, et oli vaja kindlasti enne kooli algust ära käia. Ise ka ei usu, aga tundub, et kolme aasta tagune plaan saab lõpuks teoks. Kreeka saared, siit me tuleme.
See on ju troopika, mis lennukist väljudes nii ootamatult palavalt tervitab. Hiljem selgub, et Santoríni pakubki võimalust saada osa peaaegu kõrbelisest kliimast.
Santoríni on Kreeka enimkülastavaima saarestiku Küklaadide kõige lõunapoolsem saar. Santoríni sünnilugu on dramaatiline. Teise aastatuhande paiku enne meie aega oli praeguse poolkuukujulise saare asemel vulkaan, mis võimsa purske tagajärjel sisse varises ja jättis merre püsti vaid kaldeera servad, millest suurim ongi täna tuntud Santorínina.
Unikaalne ja lummav Küklaadide arhitektuur on püsinud aastatuhandeid muutumatuna. Valged ümarate vormidega, väljaspool kulgevate treppide, sügavsiniste uste-akendega nukumaju meenutavad ehitised. Sinna vahele siniste kuplitega kirikud ning kitsad tänavad.
Üks selline musternäidis on kõrgel kaldeera serval asuv Oia küla, mille pildid kaunistavad pea kõiki Kreeka reisiraamatute kaasi. Miks just Oia on fotograafide lemmik? Põhjuseks võib olla see, et siin on müstiliselt palju neidsamu sinise kupliga kirikuid, 300 kirikut 6000 püsielaniku kohta. Lisaks on Oias imeline päikeseloojang. Väidetavalt kauneim Kreekas. Keeldusin ilma seda kaunidust oma silmaga nägemata Santorínilt lahkuma.
Ongi päriselt ka selline koht olemas, aga olgu öeldud, et mitte kogu Santoríni pole selline. Õnnestus ikka see kõrbenud ja kivine vulkaanisaar, kus ei kasva peaaegu mitte midagi, ka ära näha.
Vulkaaniline päritolu on andnud Santorínile lisaks tema näole ka tema maitse. Kuna kogu saar on sisuliselt üks kaljune kõrb, kus viljakat pinnast ja vett eriti ei leidu, on kõik, mis seal kasvab, eriliselt intensiivse maitsega – alates kirsstomatitest kuni viinamarjadeni välja.
Santoríni vein ongi just seetõttu unikaalne. Enim kiidetakse valgeid veine. Kuna saarel puhub tihti tugev tuul ning vihma praktiliselt ei saja, siis kasvavad viinamarjad hästi maadligi ja ilma toestuseta, et varahommikusest kastest maksimum võtta ja et tuul vääte ei murraks. Vähene niiskus ja laavakivipinnas annavadki veinidele unikaalse maitse.
Jalutasin maad mööda kasvavate viinamarjade vahel Estate Argyos’e valdustes. Veinimaja on asutatud 1903. aastal, kuid perekond Argyos olla veinitootmisega tegelenud juba aastakümneid enne seda. Tegemist on Santoríni suurima eraomanduses oleva viinamarjaistandusega. Tänaseks on neil 120 hektarit maavaldusi, mis on nelja põlvkonna töö tulemus.
Veinimõisast viib tee sadamasse, kus ootab meie laev või õige oleks vist öelda mootorjaht, millest saab järgmisteks päevadeks meie kodu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar