Teisipäev, 1. september 2020

Capri saar

Nagu merel ikka, siis sinu plaan ei pruugi ühtida ilmataadi omaga. Tänu sellele saime eile Amalfi ranniku asemel hoopis Napoliga tuttavaks. Samal põhjusel õnnestus täna taas kohtuda ühe imelise saarega.

Ärkasin mootori käivitamise peale, mil algas sõit Caprile. Saare juures jäime reidile ja sain esimest korda ujuma. Haarasin kaasa seabob’i nimelise punase aparaadi, mis on kõigile tuttav James Bondi filmidest. Kohe esimesel sekundil sain meduusilt kõrvetada, aga see mind ei heidutanud. Värskendav ujumine tehtud, viidi väiksema paadiga saarele.


Seda umbes 10 km2 suurust saart kutsutakse tihti maapealseks paradiisiaiaks. Minu jaoks on Capri hoopis sidrunisaar. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, ma lihtsalt ei ole kusagil mujal näinud nii suuri sidruneid kui siin.


Imelisest loodusest koos ajaloo ja muude mõnudega olid aastakümneid vaimustunud ka Rooma keisrid, vene revolutsionäärid ja paljud teised kuulsad ja kummalised üle kogu maailma. Puhkajate lemmikuks sai Capri 20. sajandi keskel. Saarel asub kaks suurt linna: Capri ja veidi rahulikum Anacapri. Meie külastasime Capri linna, mis on oma poodide, hotellide ja restoranidega turistide lemmik. Alt mere äärest üles linna sõitsime mööda kitsaid käänulisi tänavaid legendaarsete valgete Fiat Marea kabriolett-taksodega.

Kolme päevaga on selgeks saanud, et maski kandmine on Itaalias viimane mood. Kui Napoli tänavatel oli näha ka ilma maskita inimesi, siis Capril on mask kohustuslik. Kui reegleid eirad, saad politsei käest noomida. Üleriigiliselt on mask kohustuslik siseruumides. Näiteks poodi ei lasta maskita. Sama kehtib ka restoranide kohta, selle erandiga, et laua taga istudes võib maskist loobuda. Samal ajal kõik teenindajad kannavad maski. Lisaks olen korduvalt kraaditud nii poodi kui restorani sisenemisel.

Piazza Umberto peaväljakul asub ilus valge kirik ja palju tänavakohvikuid, kus saab nautida aja kulgemist. Väljakult eemale viivad keskaegsed alleed ja kaarkäigud, mis on ääristatud poodidega-butiikidega, kus müüakse saarel tehtud käsitööd, riideid, ehteid, nahkkingi ja keraamikat. Kõndides sellest saginast kaugemale, leian eest hoopis teistsuguse saare: vanad villad ajast murenevate seintega, kõike katva roheluse, iidsed puud ja värvilise õiemere. Sööme lõunat ühes sellises valges villas keset seda lopsakat loodust imelise vaatega merele.


Kõike seda ümbritseb sinine läbipaistev vesi, mille lained loksuvad õrnalt vastu pisikesi lahesoppe, kõrgeid kaljusid ja salapäraseid koopaid.


Sellel kaunil paradiisisaarel on nii palju vaadata, et kahju on lahkuda. Kohalike sõnul on meil vedanud, sest praegu on rahulik. Kuigi mulle isiklikult tundub, et rahvast on ikka liiga palju. Kui oma mälus ringi sobran, siis meenub üks suur ülerahvastatud kaos, kus lihtsalt polnud võimalik normaalselt liikuda. Tuleb nõustuda, meil on tõesti vedanud.

Edasi seilasime Ischia saare juurde ankrusse. Soovijad tegid veesporti. Teised nautisid päikest ning hingematvaid vaateid Vesuuvi mäele, Sorrento poolsaarele ja Napolile. Peale õhtusööki liikusime edasi. Saatjaks täiskuu. Tõotab tulla üks loksuv öö.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar