Napoli

Astusin pardale eile Sitsiilias Milazzo sadamas. Peale pidulikku sissejuhatust teatas kapten, et alustuseks tuleb üks pikem sõit, kuna peame homseks tormivarju jõudma. Tablett sisse ja merehaigust peletavad võrud ümber käe. Ja nii olimegi kümme tundi teel. Duši all käimine oli paras väljakutse. Magamine oli veel suurem väljakutse.

Kui täna hommikul silmad lahti tegin, siis avanes vaade Napolile. Imeline.

Kuna torm pidi tõusma, siis pargiti meid turvaliselt kai äärde, kuhu jäime järgnevaks ööpäevaks. Tänu sellele avanes ootamatu võimalus tutvuda selle minu peas prügipealinna tiitlit kandva linnaga. Mereäärset promenaadi pidi ajaloolise kesklinna poole jalutamine oli hea vaheldus. Maapind küll kõikus, aga saime hakkama.

Prügiga kohtuda ei õnnestunud. Kuuldavasti kusagil kaugemal äärelinnas pidi seda ikka olema ka, aga siinne UNESCO nimekirja kuuluv kitsaste tänavatega kesklinn jättis äärmiselt sümpaatse mulje. 

Kuna Napoli puhul on tegemist ka pitsa sünnilinnaga, siis ei tohtinud lahkuda ilma pitsat söömata.

Toidu jutu jätkuks veel ühest besselleri väärilisest seigast, mis enne minu saabumist aset leidis. Olin valmis moussaka'ks ja saganaki'ks ning kõigiks teisteks maitsvateks Kreeka köögikunsti šedöövriteks. Nimelt pidi meil olema kreeklasest kokk. Seda ta alguses väidetavalt ka oli, aga mingisuguse tüli tulemusena viis politsei koka ja veel ühe meeskonnaliikme endaga kaasa.

Õnneks oli see segadus eilseks lahendadatud ning meid võttis vastu puhastverd itaallane Fabio, kelle jaoks oli laevakoka amet uus väljakutse. Juba ainuüksi pannkookide küpsetamine loksuvas köögis oli korralik katsumus. Kõigest muust rääkimata, aga ta sai hästi hakkama.