Maldiivid – puhkus paradiisis

Maandusime Maldiivide pealinnas Males, kust paat viis otse üle türkiissinise vee väikesele paradiisisaarele. Juba esimesest hetkest tervitasid meid soe õhk ja õrn meretuul. Maldiivid ongi täpselt selline koht, nagu piltidelt paistab — korallsaared, palmisalud, valged liivarannad ja vesi, mis on nii selge, et tundub lausa ebamaine. Postkaardimaailm, mis päriselt eksisteerib.

Esimesel õhtul kostitati meid troopilise vihmasajuga, mis jäi vahelduva eduga saatma ka järgmistel päevadel. Kuid siin ei ole vihm tüütu — pigem soe, pehme ja kummaliselt rahustav. Uinumine ja raamatu lugemine vihmakrabina saatel oli lausa meditatiivne kogemus.

Isegi halli taeva all püsisid nii õhk kui ka vesi mõnusalt soojana. Võiks öelda, et liigagi soojana. Vihma sadas nii palju, et teed muutusid auklikuks ja sõit golfikäruga meenutas kohati Ameerika mägesid. Aga meil ei olnud kuhugi kiiret ega ühtegi kohustust. Päevad kulgesid mõnusalt aeglases tempos. Hommikusöögid venisid lõunasse ja lõunasöögid jäid vahele, sest lihtsalt polnud vajadust. Kirjutasin, logelesin, jalutasin!

Õhtusöögid kujunesid omaette rituaalideks. Muuhulgas proovisime Liibanoni köögi maitseid ja nautisime Hiina restorani Pekingi parti, mis maitses troopikas kuidagi eriti hästi. Magustoite sai proovitud rohkem kui küll, aga puhkusel ju võib. “Homme hakkan korralikuks,” on lause, mis siin kõlab kuidagi eriti lihtsalt.

Kui pilvine taevas lõpuks selgines, haarasin snorgeldamisvarustuse ja lipsasin otse oma bangalo rannast vette. Veealune maailm oli hämmastav: korallid, mustmiljon värvilist kala ja merikurgid, mis nägid välja nagu veidrad kosmoseolendid. Mõnel õnnelikul õnnestus ujuda ka koos merikilpkonnaga. Pärast mereseiklust oli basseini ääres vedelemine just see luksus, mida hing ihkas.

Viimasel päeval säras päike eredamalt kui varem. Ei vihma, ei tuult, vaid varahommikust saati selline raskelt kuum palavus, mis sundis kõike tegema veel aeglasemalt kui seni.

Hommikusöögi ajal ujus meist justkui muuseas mööda umbes pooleteise meetri pikkune hai, täiesti rahulikult ja väärikalt, nagu kohalik elanik oma igahommikusel jooksuringil. Öeldakse, et siinsed haid pole inimestele ohtlikud, aga olgem ausad, pärast seda vaatepilti tabasin end üsna kiiresti mõttelt, et minu snorgeldamised on selleks korraks nüüd küll snorgeldatud.

Ja nii see puhkus vaikselt otsa saigi. Maldiivid kinkisid meile aega ja rahu. Seal, keset troopilist vihma ja päikesesära, tundsin, nagu oleks maailm korraks pausile pandud. Nüüd tagasi mõeldes meenuvad eelkõige need hetked, mil oli lihtsalt hea… olla.

Tõsi, raha oskavad nad siin küsida — seda ei saa salata. Aga kui võimalus avaneb, soovitan Maldiividel kindlasti ära käia. Mõningate hinnangute kohaselt võib osa saari juba 50 aasta pärast vee alla kaduda. Nii et kui on koht, mida tasub kogeda juba täna, siis on see just see türkiissinise vee ja valge liivaga paradiis.

Hüvasti, Provence!

Hommikul pakkisime asjad ja jätsime hüvasti Aix-en-Provence’iga. Teel lennujaama tegime peatuse Avignonis – paavstide linnas, mille ajalugu on muljetavaldav.

Iidsetel aegadel oli Avignon päris pealinn. Mitte küll Prantsusmaa oma, vaid osa Püha Rooma Keisririigist. 14. sajandil kolis siia paavst Clement V, tuues endaga kaasa kardinalid, kaupmehed ja diplomaadid. Linnast sai kogu kristliku maailma süda tervelt 72 aastaks.

Kuigi Avignoni ajalugu ulatub kaugesse roomlaste aega, köidab enim siiski Paavstide palee. See imposantne ja muljetavaldav hoone meenutab aega, mil kogu Euroopa süda tuksus just siin, Rhône’i jõe kaldal.

Kui vanalinna müüride vahelt tulema saime, siis vaatasime üle ka kuulsa pooliku Pont Saint-Bénézeti silla.

Nii lõppebki meie seekordne Provence’i peatükk – päikese, veinide ja lavendliväljade maal. See on paik, kuhu südamega jääd ja kuhu alati tagasi tahaks tulla. Ainult et järgmine kord kindlasti koos sääsetõrjega. 🙈

Aix-en-Provence

Hommikul tegime jalutuskäigu vastassuunas tavapärasele – lihtsalt selleks, et linna teise nurga alt näha. Ülejäänud päeva veetsin hotellis, sest kerge tõbi andis endiselt tunda ja basseini ääres puhkamine tundus sel hetkel maailma parim mõte.

Vahel ongi vaja lihtsalt olla. Mitte midagi teha ja mitte kuhugi kiirustada. 

Provence on paik, mis ei suru end peale, vaid lubab rahulikult kulgeda. Ta õpetas, et ilu peitub lihtsuses, et parimad hetked sünnivad siis, kui plaane pole, ja et aeg, mis näiliselt seisab, pole kunagi raisatud – see on kingitus.

Cézanne’i jälgedes

Olen seda meelt, et kui Euroopas reisida, siis pole vaja kogu elamist igaks juhuks kaasa tassida. Kui midagi puudu on, saab ju alati osta. Täna tuli seda põhimõtet praktikas rakendada. Ärkasin kurguvaluga ja pärast hommikusööki leidsin end apteegist, kust sain kõik vajaliku ja rohkemgi veel.

Oleme kaks päeva paiksed olnud, aga täna otsustasime jälle natuke ringi sõita. Kohalike soovitusel võtsime suuna Bimont’ tammi poole, kust avanevad imelised vaated ja saavad alguse paljud matkarajad. Tasub ikka kohalikke uskuda!

Siit paistis ka kaljune Sainte-Victoire’i mägi – kunstnik Paul Cézanne’i suurim inspiratsiooniallikas. Ta maalis seda lugematu arv kordi.

Edasi sõitsime mööda legendaarset Route Cézanne’i. Teed, mis ühendab Aix-en-Provence’i ja Le Tholoneti küla. See pole lihtsalt üks ilus maantee, vaid ainus tee Prantsusmaal, mis on kantud ajalooliste monumentide nimekirja. Seda põhjusega, sest vaated on siin erakordsed.

See ongi see sama tee, kus Cézanne seisis molbertiga ning jäädvustades oma kodukandi mägesid, oliivisalusid ja valguse muutlikkust. Alates 2022. aastast on Route Cézanne osa rahvusvahelisest Impressionism Routes võrgustikust, kuhu kuuluvad Euroopa suurimaid kunstnikke inspireerinud paigad.

Jalutasin ka ühel lavendlipõllul, mis praegu, oktoobris, küll ei õitsenud, aga isegi ilma lillade laineteta oli see võluv. Provence’is on ilu igal sammul, isegi lavendlita lavendlipõllul.

Lõunaks olime tagasi hotellis ja nautisin fine dining restoranis kokakunsti meistriteoseid – soolakoorikus küpsetatud vasikaliha ja maailma parimat kohvisufleed.

Õhtusöögiks suundusime taas Ramose restorani – kindla peale minek ja mis peamine, et süüa saab enne kella seitset.

Aix-en-Provence

Pärast mitut seikluslikku päeva Provence’is otsustasime võtta paar autovaba päeva, et lihtsalt olla ja puhata.

Hommikud algasid rahulikult: pikemalt hommikusööki nautides ja aknast välja vaadates, kuidas päike vaikselt üle kivikatuste tõusis.

Kella üheteistkümneks olime juba tuttaval rajal vanalinna poole teel. Jalutasime muuhulgas mööda tänavaturge, kus müüdi värskeid viinamarju ja lavendlit, ning suundusime mõnda mõnusasse kohta lõunat sööma.

Seejärel naasime hotelli ja suundusime basseini äärde, kus olime enamasti ainsad mõnulejad. Vesi sillerdas, õhk oli soe ja ümberringi valitses täielik rahu.

Kuna tahtsime õhtust süüa varem kui prantslaste tavapärane kell seitse, hakkasime otsima kohti, mis oleks varem avatud. Eile leidsime ühe sushi putka, kus õues söömine oli puhas nauding. Ilm oli nagu Eesti suvi oma parimatel päevadel.

Täna avastasime lõpuks, et meie lemmikrestoranis Ramos saab samuti süüa enne kella seitset – tõeline haruldus Prantsusmaal!

Nii olimegi juba kella kuueks hotellis tagasi, mis tundus peaaegu nagu lotovõit.

Aix’is on mingi eriline rahu. Päevad kulgevad omas tempos, aeg venib ja päike paitab nii, nagu ainult Lõuna-Prantsusmaale omane.

Cassis – tagasi mere ääres

Kuigi ärgates polnud veel ühtegi plaani, tekkis hommikusöögi lauas tore mõte – võiks üle vaadata koha, mis on mulle siin kandis juba ammu armsaks saanud, Cassise. Mõeldud, tehtud.

Sadamas müüakse värsket kala, terrassidel istuvad inimesed naudivad sooja ilma ja merekohinat. Vahemere kaldal jalutades meenus, kuidas kord siin samas pargipingil pikka saia ja foie gras’d sõime ning hiljem kaluripaadiga merele läksime. Kõik tundus nii tuttav ja samas nii ajatu.

Enne tagasiteele asumist sõime roosikujulist jäätist, sest täna oli lõpuks tõeline suvepäev. Päike küttis mõnusalt, meri sädeles ja kõik oli täiuslik.

Pärast lõunasööki Aix-en-Provence’i vanalinnas jalutasin läbi inimmasside tagasi hotelli, kus sain lõpuks jälle aja maha võtta, basseini ääres peesitada ja niisama olla.

Arles

Pärast hommikusööki sõitsime Arles’i – linna, kus ajalooline arhitektuur on hämmastavalt hästi säilinud. Pole ime, et just see maaliline paik inspireeris Vincent van Goghi nii sügavalt, et ta lõi siin aastatel 1888–1889 üle 300 maali ja joonistuse.

Van Goghi radadel jalutades sattusime pooljuhuslikult ühte sisehoovi. Selgus, et just siin asus haigla, kus kunstnik toibus närvivapustusest ja maalis ühe oma kuulsaima teose – "Le Jardin de l’hôpital à Arles". Tänapäeval kannab paik nime Espace Van Gogh, kus tegutsevad linna raamatukogu, näitusesaalid, väikesed poekesed ja kohvikud. Sisehoov on täis värve ja rahu – nagu tema maal oleks ellu ärganud.

Arles’i peamised vaatamisväärsused jutustavad selle kirevast ajaloost. Linna asutasid VI sajandil eKr kreeklased (või mõnede allikate järgi hoopis liguurid), hiljem valitsesid siin keldid, foiniiklased ja lõpuks roomlased. Just roomlaste ajast on säilinud linna kuulsaimad ehitised – linnamüür, antiikteater, amfiteater ja võidukaar.

Kui olime need vaatamisväärsused üle vaadanud, otsustasime korraks jõe äärde tuult trotsima minna. Selgus aga, et see tahtis meid endaga kaasa viia – nii et põgenesime targu tagasi vanalinna paksude kivimüüride vahele.

Pärast lõunasööki sõitsime tagasi Aix-en-Provence’i, kus tuul oli lõpuks vaibunud ja sai rahulikult basseini ääres peesitada. Tõeline Eesti suvi Provence’is – isegi sääsed olid kohal!

Kuigi plaanisime õhtustada hotelli restoranis, otsustas meie pere kõige noorem liige, et tuleb hoopis munakividele kärutama minna. Nii jõudsime taas eilsesse jaapani restorani, kus tellisin täpselt sama angerjaga riisikausi nagu eilegi. Lihtsalt nii hea oli, et teisiti ei saanud.

Puhkus

Öösel ärkasin tormituule peale, mis pani vana maja uksed kääksuma ja tõi tuppa karget jahedust. Oli tunne, nagu magaks telgis – veidi salapärane ja rahustav. Selleks ajaks olid ka peohelid akna taga vaibunud.

Hommikusööki alustasin kolme hiiglasliku croissant’iga. Aga kus siis veel, kui mitte Prantsusmaal. Siin on see mitte ainult lubatud, vaid lausa kohustuslik.

Lõuna paiku algas pulmapidustuste kolmas päev, seekord brunch’i ja basseinipeoga. Tuul polnud küll veel vaibunud, kuid päike säras ning küpresside vahel asuvas välibasseinis valitses imekombel täielik tuulevaikus. Vapramad põhjamaalased ujusid, teised nautisid päikesepaistel elavat muusikat ja mõnusat olemist.

Lõpetuseks said kõik külalised kingituseks Provence’i stiilis punutud koti ja pudeli selle sama veinimõisa roosat veini. Liialdamata, kõik oli nagu filmis. Või isegi parem.

Aitäh, Liisa ja Henrik! 💕

Kui juba siia kanti tulla, siis tuleb ikka veidi kauemaks jääda. Millal siis veel suve pikendada, kui mitte nüüd? Nii võtsimegi suuna La Coste veinimõisa poole. Seal ootas mind isiklik äratundmisrõõm, sest just nende samade viinapuude vahel jalutasin ka 2017. aastal, nautides kunsti ja vaateid, mis on sama lummavad ka täna.

Sealt viis tee edasi Aix-en-Provence’i, kus olen korduvalt käinud, aga see linn kutsub alati tagasi. Seekord jään siia nädalaks – väljateenitud puhkus algab nüüd ja kohe.

Kuigi tuul ei tahtnud vaibuda, otsustasime õhtusöögile ikkagi jalutada, umbes kilomeetri kaugusele linna südamesse, vaid mõne sammu kaugusele peatänavast. Pühapäeva tõttu olid enamik restorane suletud, kuid hotelli soovitus osutus tõeliseks pärliks. Jaapani restoranis Le Yen Koï sõin maailma parimat riisikaussi angerjaga. Olgu öeldud, et angerjaga siin ei koonerdata ja järjekord ukse taga ei tahtnud lõppeda.

Pulmad Provence'is

Ärgates avasin akna, kust kostis linnulaul ja paistis päikesetõus, mis valgus vaikselt üle küpresside ja viinamarjapõldude. Õhus oli veel karget jahedust, mis kõigi ennustuste kohaselt pidi päeva peale muutuma täiuslikuks suvesoojuseks.

Mõisa kõrvalhoone kööki oli püsti pandud pop-up ilusalong, kus keerlesid lokitangid ja ripsmetušid, samal ajal kui peamaja köögilaua ääres joodi alles hommikukohvi ja vahetati eilseid muljeid.

Soengu ja meigi vahepeal õnnestus mul põigata kõrvalküla Ansouis’ tänavatele. Vaikne ja romantiline paik, kus kivimajad kumasid päikese käes kuldselt. Astusime sisse ka kirikusse.

Pealelõunaks oli viimanegi pilv kadunud ja päike lõõmas lagipähe. Sadakond pidukleitides ja tumedates ülikondades põhjamaalast otsis varju. Kõik, mis järgnes, oli nagu lõik romantilisest armastusfilmist – imeliste inimeste imeline pidu imelises kohas, imelise looga. Kõik tundus korraga nii ehe ja samas täiesti ebamaine.

Ka õhtusöögilauas oli kõik detailideni läbi mõeldud. Isegi lauakaunistusi sai süüa. Kui su ees seisavad hiiglaslikud viinamarjakobarad, otse kõrvalpõllult korjatud, oleks patt neid raisku lasta – ikka tuleb ära süüa. Nii tegimegi.

Isegi hommikusöögiks pakuti meile sama põllu viinamarju. See oli justkui Provence’i viis öelda: “Tere hommikust, elu on ilus!”

Õhtu sulas vaikselt öösse. Muusika kõlas pehme ja rahulikuna, tuul mängis puulehtedes ja kuskil klirisesid klaasid. Uinusin nende helide saatel – väsinuna, õnnelikuna ja tänulikuna.

"Soirée en Provence” ehk õhtu Provence’is

Hommikul astusin lennukisse ja vaid kolm tundi hiljem tervitas mind Avignoni lennuväljal suvine soojus. Mõnus vaheldus Eestisse ootamatult saabunud sügisele. Kui tahad teada, miks sadakond eestlast selleks nädalavahetuseks just Provence’i on kokku sõitnud, siis loe edasi…

Alustuseks kiire lõunasöök ühes tüüpilises Prantsuse külakeses nimega Châteauneuf-de-Gadagne. Värske baguette, oliivid, külm vesi ja päikesest soojad tomatid – lihtne, aga täiuslik algus puhkusele.

Seejärel suundusime edasi Sannese poole, kus meid ootas samanimeline veinimõis. Kuigi inimesed olid kusagil askeldamas, tervitas meid köögilaual maaliline segadus – pikad saiad, rohelised salatilehed, oma aia viinamarjad ja poolik pudel šampanjat. Viimased jäid küll pildilt välja, aga selge oli see, et oleme kohale jõudnud.

Kui lõpuks oma tuppa jõudsin, püüdis pilku ootamatu detail – WC-pott. Jah, just see! Oma välimuselt täiesti autentne, meenutas see nii mõnelegi lapsepõlve suvesid Saaremaal, kus “asjaajamine” toimus laudas asuvas kuivkäimlas. Siin polnud küll mingit kuivkäimla hõngu, pigem ikka vallatu interjöörilahendus, mis sobis ideaalselt viinamarjapõldude vahel asuvasse vanasse mõisahoonesse.

Jalgu seinale visata ei saanudki. Tuli hoopis suviselt pidulik kleit selga panna ja uuesti autosse istuda, sest kutsel seisis “The Night Before – Soirée en Provence”. Nii algas üks muinasjutuline pulmafestival maailma kõige romantilisemas paigas.

Lisaks maitsvale toidule ja heale seltskonnale viis programm meid ka jalutuskäigule läbi Provence’i ühe võluvaima küla. Kujuta ette – sajapealine eestlaste kamp vallutamas Lourmarini munakivitänavaid. See kõik oli nagu filmis! Kui küla keskel kohtusime samaaegselt pulmi pidava kohaliku pruutpaari seltskonnaga, oli tunne tõesti meeliülendav.

Lourmarin ise on kindlasti külastamist väärt – ronivate viinapuudega kaetud fassaadid, armsad butiikhotellid, väikesed kohvikud, poed ja loss.

Õhtul, pärast kõike seda melu ja ilu, tõmbas mõis meid tagasi maaelu vaiksesse lummusesse.

Härnösand → Stockholm

Eile hommikul jätsime hüvasti Härnösandi imeliste vaadetega ja alustasime sõitu tagasi Stockholmi. Peatusime Gävles, sõime peaväljakul lõunat ja õhtuks olimegi pealinnas.

Õhtusöögiks tahtsime minna legendaarsesse Stockholms Gästabudi restorani, kuid järjekord lookles uksest välja. Ka ümbruskonna teised söögikohad olid täis. Lõpuks päästis meid restoran Prinsen, kus proovisin esimest korda kartulipelmeene – ja ausalt, see oli üks reisi suurimaid maitseüllatusi.

Tänane päev kulges rahulikult. Hommikul veidi puhkust hotellis, seejärel paar kiiret poekülastust ja jalutuskäik kuningalossi kvartalisse. Tahtsin näha, kas Gästabudi ukse tagant on järjekord kadunud. Ja üllatus-üllatus – järjekorda polnudki!

Stockholms Gästabud pakub ehtsat rootsipärast maitserännakut. Menüüst leiab muuhulgas ka heeringat, soolalõhet ja klassikalisi lihapalle. Tellisingi lihapallid – need, mida peab Rootsis proovima kas pohlamoosi või kartulipüreega. Lihtne ja lapsepõlvelõhnaline maitseelamus.

Ja siis veel minu igakordne kohustuslik fika. Astusime Vete-Katteni kohvikusse, mis on nagu väike ajamasin 1920. aastatesse. Kohvilõhn, klaasvitriinis säravad koogid ja saiakesed ning vaikne sumin tekitasid tunde, nagu aeg oleks peatunud. Tellisin printsessitordi ja – kuidas siis teisiti – veel ühe kaneelisaia.

See oli ideaalne lõpp meie Rootsi seiklusele.

Piteå → Härnösand

Varahommikul alustasime tagasisõitu. Piteås säras veel päike, kuid peagi kattus maa tiheda uduga ja hakkas taas vihma sadama. Termomeeter näitas vaid kolme kraadi – tõeline põhjamaine sügis.

Pikk tee viis meid Härnösandi, väikesesse linna, mida kutsutakse Kõrgranniku väravaks. 

Jalutasime mööda inimtühje tänavaid. Pühapäeviti on Rootsis kõik vaikne, enamus poode ja restorane on suletud ning inimesed on kodudes.

Skellefteå → Piteå

Eile hommikul jalutasime Skellefteås, nautides septembripäikese kuldset valgust. Seejärel võtsime suuna Piteå poole. Lõunaks sõime härjaliha ja otse loomulikult kaneelisaia.

Õhtul toimus sõbranna korraldatud eestlaste õhtusöök, mis oli mõnus eelsoojendus tänaseks suurpäevaks.

Täna hommikul sadas nagu oavarrest. Vihmapiisad hotellitoa aknal tekitasid mõnusa rahutunde. Veetsime esimese poole päevast toas, tellisime isegi lõunasöögi sinna.

Tunnistan lõpuks üles, miks me siin, põhjatuulte maal, üldse oleme. Kui sõbranna kolib Põhja-Rootsi ja otsustab seal abielluda, siis tuleb ilmtingimata kohale minna.

Justkui tellimise peale vaibus vihm pärastlõunal ja päike piilus pilvede vahelt. Sügisvärvides vahtrad muutsid pulmapäeva eriti pidulikuks. Oli meeleolukas ja tore pidu. Aitäh!

Sundsvall → Skellefteå

Päev algas Karlssoni lihapallidega ning ees ootas ligi 450 kilomeetrit autoteid.

Sõitsime läbi Höga kusteni ehk Kõrgranniku, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Mäed, fjordid ja Läänemere rannik loovad vaateid, mis panevad ahhetama. Jalutasime Skuleskogeni rahvuspargis, seekord valisime lihtsama raja, kuid siia tuleme kindlasti tagasi, et näha kuulsat Slåttdalsskrevanit.

Õhtuks jõudsime Skellefteåsse. Meie hotell asus linna ainsas pilvelõhkujas, mis on ühtlasi kogu Põhja-Skandinaavia kõrgeim puitehitis. 

Puit oli kõikjal – seinas, põrandas, isegi liftis – ja selle soe lõhn lõi mõnusalt koduse tunde.

Stockholm → Sundsvall

Esimene peatus oli Uppsalas, kus põimub värvikas ajalugu moodsa tänapäevaga. Jalutasime ümber Põhja-Euroopa kõrgeimate tornidega 13. sajandil ehitatud Uppsala toomkiriku, kus muuhulgas krooniti kuni 18. sajandi alguseni kuningaid.

Poodide ja kohvikutega ääristatud peatänaval jalutades sai unenägu reaalsuseks. Ainult et seekord päriselt ja õnnelikult. Sain oma esimese kaneelisaia! Etteruttavalt olgu öeldud, et mul ei möödu sel reisil päevagi kaneelisaiata. Seda süümepiinadeta. Kus siis veel, kui mitte siin.

Edasi sõitsime põhja poole. Botnia lahe äärde jäävad klassikalised Rootsi maastikud, kus punased majad, sädelevad järved ja sügavad metsad loovad postkaardilikke vaateid.

Õhtuks jõudsime Sundsvalli, kus kõrgel mäe otsas ootas hotell Södra Berget. Ainuüksi nende imeliste vaadete pärast linnale ja fjordile, tasus siia tulla. Õhtusöögiks sõin põhjapõtra. See põhjamaine amps maitses hästi.

Rootsi

Mõni reis algab palju varem, kui tegelikult kohvri pakid. Minu oma algas juba nädal enne väljasõitu, kui nägin unes, et seisin lõputus kaneelisaia järjekorras, aga täpselt minu ees osteti viimane ära. Kui see polnud märk Rootsi reisi algusest, siis mis veel oleks?

Julgen väita, et kaneelisai on üks Rootsi sümboleid. Esimesed taolised saiakesed küpsetati seal juba 1920. aastatel ja 4. oktoobril tähistatakse Rootsis lausa rahvuslikku kaneelisaiapäeva. See mõnusalt lõhnav saiake on rohkem kui üks magus amps – see on osa rootslaste fika-kultuurist. Fika ei ole lihtsalt kohvipaus, vaid rituaal, mil aeg peatub ja lastakse argipäeval hetkeks hajuda. Pole vahet, kas üksi või koos sõpradega – oluline on hetk ise ja oskus hinge tõmmata ja nautida.

Just selliste mõtetega asusime täna Stockholmi poole teele. 

Mõtlesin, kui sümboolne see on, et minu esimene välisreis 1992. aastal viis mind Rootsi ja nüüd, kolmkümmend kolm aastat hiljem, on minu beebi esimene välisreis samuti sinna. Muster kordub.

Suvised pärlid koduvabariigis: Karepa ja Villa Dombrovka

Mõned arvavad, et suve nautimiseks tuleb osta lennupilet, pakkida kohver ja põrutada maailma teise otsa, kus palmid õõtsuvad ja kookospähklid pähe kukuvad. Mina usun, et vahel piisab vaid autosse istumisest ja kaardil ühe väikese täpi otsimisest. Mõni neist täppidest on kohe eriti kuldne ja see, mille täna leidsin, asub Lahemaa rahvuspargis, Karepal.

Just see on ehe näide sellest, miks mina ilma mõjuva põhjuseta suvel Eestist eemale ei kipu. Millal siis veel, kui mitte praegu, nautida kõike seda, mida kodumaa meile pakub?

Üks eriline suvepärl peidab end Villa Dombrovkas, kus tundsin end nagu kuninga kass paradiisis. Külalislahkus, mille soojus ei kao ka pärast lahkumist, maitseelamused, mis jäävad pikalt meelde ja villa ise – stiilne, hubane ning viimse detailini hoolikalt läbimõeldud.

Siia tulen kohe kindlasti tagasi. Kuigi kiusatus on seda kõike vaid endale hoida, siis olen seda meelt, et häid asju tuleb ikka teistega jagada. Seega soovitangi seda “kuurortielu kalurikülas” kogemust kõigile, kes otsivad rahu, ilu ja killukest luksust Eestimaa suves.

Canterbury

Enne kojulendu tegime veel viimase peatuse Canterbury’s – linnas, kus ajalugu, vaimsus ja Inglismaa väikelinlik võlu põimuvad ainulaadseks tervikuks.

Jalutasime läbi keskaegse vanalinna, kus kitsad tänavad ja ajaloolised hooned loovad ajatult lummava õhkkonna. Canterbury on tuntud oma kristliku tähtsuse ja rikkaliku kultuuripärandi poolest. Linna krooniks on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Canterbury katedraal, üks Inglismaa olulisemaid usukeskusi, mis on olnud palverändurite sihtpaigaks aastasadu.

Lõunatasime Westerham’is ühes vanas panga hoones, mis on tänaseks muudetud hubaseks restoraniks. Ehe näide sellest, kuidas britid oskavad väärika ajalooga hoonetele uue elu anda.

Viimased hetked Inglismaal andsid veelkord kinnitust, et elu väljaspool Londonit pakub tõelist avastamisrõõmu. Neile, kes ei ihka pealinna rahvamasside saginat, on Lõuna-Inglismaa maapiirkonnad ideaalne paik, kus kogeda rahu, ilu ja kohaliku elu ehedust.

Tagasi vaadates tundub, nagu oleksime mööda Inglismaad tiirutanud mitu nädalat, kuigi tegelikkuses mahutasime seitsmesse päeva ligi 2000 kilomeetrit, kümneid peatusi ja rohkelt toredaid emotsioone.

Olgu veel öeldud, et vasakpoolne liiklus ja teistsugused mõõtühikud tekitasid algul veidi segadust, ent sellega harjusime kiiremini, kui oleksime osanud arvata.

Cambridge ja "ABBA Voyage"

Peale hommikusööki istusime taas autosse ja võtsime suuna Cambridge’i. Minu jaoks on tegu taaskohtumisega, sest 12 aastat tagasi õnnestus mul seda ajaloolist ülikoolilinna esmakordselt külastada.

Cambridge on kuulus oma ülikooli ja akadeemilise pärandi poolest. 1209. aastal asutatud Cambridge’i Ülikool kuulub maailma vanimate ja mõjukaimate sekka. Kolledžid nagu King’s College, Trinity College ja St John’s College on arhitektuurilised meistriteosed, mille väärikus ja ilu jutustavad lugu sajanditepikkusest haridustraditsioonist.

Cam’i jõgi, mida mööda saab sõita traditsiooniliste paatide ehk puntidega, pakub kauneid vaateid kolledžite tagahoovidele ja lopsakatele aedadele – piirkonnale, mida tuntakse kui The Backs. Seekord jätsime paadisõidu vahele ning kulgesime hoopis rahulikult jalgsi mööda jõe kallast, nautides ajaloolist atmosfääri ja kolledžite väärikust.

Jalutuskäigu lõpetasime Midsummer House’i restoranis, kus kogesin maitsvat kulinaarset elamust.

Õhtuks suundusime Londonisse, kus ootas ees hoopis teistsugune kogemus – "ABBA Voyage". See ei olnud lihtsalt kontsert, vaid visuaalselt rabav ja tehnoloogiliselt innovaatiline elamus, kus nostalgia ja digimaagia ühinesid üllatavalt liigutaval viisil. Kogu saal elas muusikale kaasa – justkui oleks ansambel ABBA ise taas laval. See show jääb pikaks ajaks meelde.