Canterbury

Enne kojulendu tegime veel viimase peatuse Canterbury’s – linnas, kus ajalugu, vaimsus ja Inglismaa väikelinlik võlu põimuvad ainulaadseks tervikuks.

Jalutasime läbi keskaegse vanalinna, kus kitsad tänavad ja ajaloolised hooned loovad ajatult lummava õhkkonna. Canterbury on tuntud oma kristliku tähtsuse ja rikkaliku kultuuripärandi poolest. Linna krooniks on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Canterbury katedraal, üks Inglismaa olulisemaid usukeskusi, mis on olnud palverändurite sihtpaigaks aastasadu.

Lõunatasime Westerham’is ühes vanas panga hoones, mis on tänaseks muudetud hubaseks restoraniks. Ehe näide sellest, kuidas britid oskavad väärika ajalooga hoonetele uue elu anda.

Viimased hetked Inglismaal andsid veelkord kinnitust, et elu väljaspool Londonit pakub tõelist avastamisrõõmu. Neile, kes ei ihka pealinna rahvamasside saginat, on Lõuna-Inglismaa maapiirkonnad ideaalne paik, kus kogeda rahu, ilu ja kohaliku elu ehedust.

Tagasi vaadates tundub, nagu oleksime mööda Inglismaad tiirutanud mitu nädalat, kuigi tegelikkuses mahutasime seitsmesse päeva ligi 2000 kilomeetrit, kümneid peatusi ja rohkelt toredaid emotsioone.

Olgu veel öeldud, et vasakpoolne liiklus ja teistsugused mõõtühikud tekitasid algul veidi segadust, ent sellega harjusime kiiremini, kui oleksime osanud arvata.

Cambridge ja "ABBA Voyage"

Peale hommikusööki istusime taas autosse ja võtsime suuna Cambridge’i. Minu jaoks on tegu taaskohtumisega, sest 12 aastat tagasi õnnestus mul seda ajaloolist ülikoolilinna esmakordselt külastada.

Cambridge on kuulus oma ülikooli ja akadeemilise pärandi poolest. 1209. aastal asutatud Cambridge’i Ülikool kuulub maailma vanimate ja mõjukaimate sekka. Kolledžid nagu King’s College, Trinity College ja St John’s College on arhitektuurilised meistriteosed, mille väärikus ja ilu jutustavad lugu sajanditepikkusest haridustraditsioonist.

Cam’i jõgi, mida mööda saab sõita traditsiooniliste paatide ehk puntidega, pakub kauneid vaateid kolledžite tagahoovidele ja lopsakatele aedadele – piirkonnale, mida tuntakse kui The Backs. Seekord jätsime paadisõidu vahele ning kulgesime hoopis rahulikult jalgsi mööda jõe kallast, nautides ajaloolist atmosfääri ja kolledžite väärikust.

Jalutuskäigu lõpetasime Midsummer House’i restoranis, kus kogesin maitsvat kulinaarset elamust.

Õhtuks suundusime Londonisse, kus ootas ees hoopis teistsugune kogemus – "ABBA Voyage". See ei olnud lihtsalt kontsert, vaid visuaalselt rabav ja tehnoloogiliselt innovaatiline elamus, kus nostalgia ja digimaagia ühinesid üllatavalt liigutaval viisil. Kogu saal elas muusikale kaasa – justkui oleks ansambel ABBA ise taas laval. See show jääb pikaks ajaks meelde.

Perekond Crawley radadel ja Oxfordi akadeemiline võlu

Ärgates oli väljas kõigest kolm kraadi sooja. Tundub, et talvemantel ei olegi asjata kaasa võetud. Enne hommikusööki otsustasin proovida midagi kohalikku ja tegin paar lööki inglaste kroketit. Pall osutus oodatust raskemaks ja veeres palju vähem kui eeldasin.

Peale hommikusööki sõitsime Highclere lossi, mis on tuntud ka kui perekond Crawley’i kodu menuseriaalist "Downton Abbey". Paari päeva eest selgus, et loss polegi igapäevaselt külastajatele avatud, vaid ainult loetud kordadel kuus, sest tegemist on eraomandis oleva hoonega. Meie õnneks juhtus just täna olema üks neist päevadest, kuid kodulehelt selgus kurb tõsiasi, et piletid on ammu välja müüdud. Otsustasime siiski kohale minna ja lootsime heale õnnele. Imekombel saimegi piletid. Juba ainuüksi vaade parklast sellele legendaarsele hoonele tegi südame soojaks, aga pääs lossi tuurile oli tõeline jackpot. Kuigi siseruumides on pildistamine keelatud, siis hoones ringi jalutades meenuvad nii mõnedki hetked seriaalist. Käik Highclere’i on "Downton Abbey" fännile kahtlemata kohustuslik.

Järgmiseks võtsime suuna Oxfordi – linna, mida tunnevad hästi kõik krimiseriaalide austajad. Just siin kandis ajasid asju inspektorid Morse ja Lewis.

Enne nende radadele asumist lõunatasime Oxfordi äärelinnas ühes prantsuse restoranis. Maitsesime karulaugu-mädarõika-angerja suppi ning selgus, et vana hea lumepallisupp pärineb tegelikult prantsuse kokakunsti klassikast.

Seejärel suundusime jalutuskäigule läbi Oxfordi ajaloolise linna. See “unistavate tornide linn” on kuulus oma maailmatasemel ülikooli ja rikkaliku ajaloo poolest. 12. sajandil asutatud Oxfordi Ülikool on vanim ingliskeelne ülikool maailmas ning selle kolledžid on arhitektuurilised pärlid – justkui ajamasinad, mille kivimüüride vahel voolab sajanditepikkune akadeemiline vaim. Üks külastatumaid paiku on Christ Church College, mille katedraal on ühtlasi ka Oxfordi piiskopkonna peakirik ja mille suursugune arhitektuur on tuttav ka "Harry Potteri" filmidest.

Edasi sõitsime Hampshire’i, kus meid ootas järgmine hotell keset lammaste karjamaid, eemal linnakärast.

Bath

Ärkasin linnulaulu ja kardinate vahelt piiluvate päikesekiirtega. Väljas on kõigest kolm kraadi sooja, aga rahu, mida ümbrus pakub, on hindamatu. Oleme sõna otseses mõttes in the middle of nowwhere – rohkem pärapõrgusse annab üht butiikhotelli rajada. Siin ei ole midagi muud kui looduse hääled ja vaated.

Pärast hommikusööki viis tee meid Bathi – aristokraatlikku kuurortlinna, mis on tuntud oma Rooma saunade ja elegantse georgiaanliku arhitektuuri poolest. Juba roomlased teadsid Bathi ravivete tervendavast mõjust ja ehitasid siia 1. sajandil termid.

Ent Bathi võlu ei piirdu ainult antiikajaga. Linna arhitektuuriline süda on George’i ajastu hiilgus – täiuslikult sümmeetriline The Circus ja graatsilises kaares kulgev Royal Crescent. Võimas gooti katedraal kõrgub linna kohal ja on olnud sajandeid palverändurite sihtkohaks.

Jane Austeni fännidele on Bath tõeline maiuspala. Kirjanik elas siin ning temast inspireeritud keskus pakub pilguheitu tema elule ja loomingule.

Tänapäeval on Bath jätkuvalt elav kultuuri- ja heaolukeskus, kus saab nautida kuumaveeallikate rahustavat mõju ka moodsates spaades.

Peale lõunat sõitsime tagasi hotelli. Otsustasime vahelduseks aja maha võtta ning anda jalgadele puhkust eelnevate päevade käimismaratonist. Mina kasutasin võimalust spaas lõõgastumiseks ja tegin värskendava uinaku, mis mõjus lausa imeliselt.

Õhtusöök pidi olema mugavalt hotellis, kuid nagu viimastel päevadel tavaks, siis just täna on põhirestoran kinni. Kord on kokk haige, kord satub olema just see ainus päev nädalas, kui restoran on suletud. Sellest on kujunenud omamoodi muster, mida võtame nüüd juba kerge huumoriga.

Cornwalli hingus: saared, kaljud ja kitsad külateed

Cornwalli maastik on ühtaegu metsik ja kaunis. Ookean heitleb järskude kaljudega, kuid vaid mõne sammu kaugusel rannast ootavad ees paradiislikud aiad ja rohelusse uppuvad pargid.

Alustasime päeva St Michael’s Mounti külastusega, mida kutsutakse sageli ka Briti Mont-Saint-Micheliks. See “poolsaare moodi saar” on mõõna ajal jalgsi ligipääsetav, tõusu ajal aga ainult paadiga. Meil vedas, kuna elame endiselt Eesti ajas, siis jõudsime esimeste hulgas saarele ja saime siin rahulikult ilma suuremate rahvamassideta ringi uudistada.

Saart troonib graniidist loss, mille ajalugu ulatub kloostrite ja palverännakute ajastusse. Sajandite jooksul on seda valitsenud kaupmehed, sõdalased ja lõpuks St Aubyn'i perekond, kes küll andis omandi National Trustile, ent omab saart rendilepingu alusel veel mitmeid sajandeid. Ülevalt lossist avanevad vaated ja ajaloohõng loovad unustamatu atmosfääri.

Järgmisena viis tee meid Minack Theatre’i juurde. Väidetavalt on tegemist ühe maailma maalilisema vabaõhuteatriga, otse kaljunukil. Kuigi meil polnud pileteid ja sisse ei pääsenud, olid vaated juba iseenesest vaatamisväärsus omaette. Just mereäärne panoraam on põhjus, miks siia tulla.

Lõunaks jõudsime St Justi, kus nautisime ehtsat pubikogemust. Tellisin fish and chipsi ning klaasi vett ja saime lisaks portsjoni briti huumorit. Gaseeritud vett neil polnud, kraanivett lõpuks siiski anti. Kohalikud naersid kõhud kõveras ja ilmselt räägitakse veel mõnda aega “nendest kummalistest turistidest, kes pubis vett tellisid”.

Järgmine peatus oli St Ives – ikooniline mereäärne linn, kus elu kihab igal sammul. Kunstigaleriid, lai liivarand, kitsad tänavad ja valgeks lubjatud majad loovad koosluse, mis on juba 19. sajandist alates olnud loomeinimeste lemmik. Selge valgus, inspireerivad vaated ja loov energia annavad linnale erilise hingamise.

Päeva lõpetas taas närvikõdi kitsastel Cornwalli külavaheteedel. Kuid Gidleigh Park hotelli kohale jõudes, tasus kõik see vaev end taas ära. Cornwall on tõeliselt lummav, nii oma looduse, ajaloopärandi kui ka inimeste lihtsuse ja soojuse poolest.

Devon ja Cornwall: maitsed, vaated ja närvikõdi kitsastel teedel

Peale hommikusööki pakkisime end taas autosse ja võtsime suuna Devoni poole. Esimeseks peatuseks oli Lympstone Manor – tõeline rahuoaas ja kulinaarne elamus ühes. Terrassid, vaade ja lõunasöök, mis väärib kahte Michelini tärni, tekitasid paradiisitunde. Siia tuleks iga kell tagasi ja mitte ainult toidu pärast.

Kui nädala halvim ilm tähendab 22 kraadi sooja ja päikesepaistet, siis võiks kogu reis just selline “halb” ilm ollagi.

Et päeva veidi liikumist lisada, tegime peatuse Totnes’is, väikeses keskaegses linnakeses, mille kitsad tänavad, vanad hooned ja rahulik õhkkond viivad mõtetes ajas tagasi.

Pärast lühikest jalutuskäiku võtsime taas suuna lõuna poole ja peagi tervitas meid silt “Welcome to Cornwall”. Justkui stsenaristi käsu peale muutus ka ilm – temperatuur langes 15 kraadini, tuul tõusis ja valgus muutus sumedaks. Täpselt nagu filmides: veidi karm, aga samas lummav.

Viimased kümmekond kilomeetrit olid kui stseen seiklusfilmist. Tee muutus nii kitsaks, et iga vastutulev auto nõudis osavat manööverdamise ja tagurdamise oskust. Kuid kogu see närvikõdi ununes hetkega, kui sihtkohta jõudsime.

Vaade oli justkui postkaardilt. Nare hotell Cornwalli lõunarannikul pakub subtroopilist kliimat, kus kasvavad palmid ja agaavid. Muide, kui siin peaks kunagi lund sadama, saavad kõik külalised neli tasuta ööd. Minul isiklikult ei oleks selle vastu midagi, kuigi väidetavalt on seda juhtunud vaid korra hotelli ajaloos.

Brighton – Stonehenge – Salisbury – Longford Castle

Päev algas varajase jalutuskäiguga Brightoni südamesse, kus seisab üks Lõuna-Inglismaa tuntuim arhitektuuripärl – indo-gooti stiilis ehitatud suurejooneline ja kuninglik Royal Pavilion. See ei ole lihtsalt palee, see on justkui unenägu, mille on kujundanud keegi, kes on korraga fantaasiarikas ja ekstravagantne. Kuningas George IV tellimusel valminud paviljon ühendab India ja Hiina esteetika Regency ajastu luksusega ning hoone eksootiline välisilme paneb hetkeks unustama, et viibid Inglismaal.

Edasi viis tee mööda The Lanes’i kitsaid ja looklevaid tänavaid, kus unikaalsed poekesed ja kohvikud loovad boheemlasliku atmosfääri. Hommikul oli seal veel vaikus ja rahu, kuid aimata võis, et peagi täituvad need tänavad sagimise ja eluga.

Brightonist liigume edasi Stonehenge’i poole. See eelajalooline ja UNESCO maailmapärandisse kuuluv monument ei jäta kedagi külmaks. Massiivsed, enam kui 5000 aasta vanused kivid seisavad salapäraselt keset avarat maastikku. Teooriaid selle päritolu ja tähenduse kohta on palju, kuid täielikku tõde ei tea keegi. Just see seletamatus annabki paigale tema müstilise jõu.

Seejärel külastasime Salisbury katedraali, mis on tuntud oma graatsilise gooti arhitektuuri ja Suurbritannia kõrgeima kirikutorni poolest. Katedraali õhkkond on vaikne ja pühalik ning siinses raamatukogus asub üks neljast säilinud Magna Carta originaalkoopiast.

Päeva viimane peatus oli Longford Castle. Loss, mis on tegelikult eraomanduses ja tavapäraselt avalikkusele suletud. Juhuse tahtel ja teadmatusest õnnestus meil see klassikalise arhitektuuriga ja lopsaka haljastusega uhke hoone siiski väljastpoolt ära näha, enne kui meid inglaslikult viisakal kombel “välja visati”. 

See ootamatu vahejuhtum lisas päevale annuse seikluslikkust ja tegi sellest meeldejääva kogemuse.

Brighton

Kui päike hakkas silmapiiri taha vajuma, jõudsime Brightonisse. Linna, mis on mulle tuttav juba lapsepõlvest – Brighton Pier, rand ja need armsalt nostalgilised mänguloomade automaadid. Uskumatu, aga 25+ aastat hiljem on nad kõik endiselt siin, justkui ootamas, et keegi tuleks ja oma mälestustel taaselada laseks. Just seda täna tegingi.

Erinevalt eelmisest külastusest, mil vihma kallas ja tuul ulus, tervitas meid seekord suvine õhtupoolik. 23 kraadi sooja, mahe mereõhk ja rõõmsad inimesed, kes päevast viimast võtsid. Vot see on ideaalne algus puhkusele.

Brightoni võlu peitub tema ajaloos ja tänases elujõulisuses. 1841. aastal ehitatud raudtee muutis linna populaarseks kuurordiks Londonist tulijatele ning tänapäeval külastab Brightoni igal aastal üle 8,5 miljoni inimese. Kuid Brighton pole ainult rand, vaid elav kultuurilinn, kus kohtuvad sädelev promenaad, ajaloolised ehitised ja värvikas tänavakunst.

Tegu on Inglismaa ühe kõige omanäolisema mereäärse linnaga, kus harmooniliselt põimuvad eba-britilikult pompöössed hooned, konservatiivne viktoriaanlik arhitektuur, kuldsed liivarannad ja kaasaegsed kunstigaleriid.

Tagasi koju

Käes on kojusõidu päev, mis tähendab, et suusamäele enam ei minda. Selle asemel otsustasime veel viimaseid päikesekiiri püüda ning tegime jalutuskäigu mööda suusaraja äärt alla külla. Tagasitee serpentiinidest üles pakkus parajalt füüsilist väljakutset, kuid hingematvad vaated tegid selle kuhjaga tasa.

Keskpäeval istusime minibussidesse ja suundusime Genfi lennujaama, kust hilisõhtuks juba kodumaale jõudsime. Suusakotid jäid küll maha, aga ega nendega kiiret polegi. Oluline on, et mälestused ja elamused kaasa said.

Nagu ikka, ei möödunud ka see reis ilma kulinaarsete naudinguteta. Meie isiklik kreeklasest kokk hoolitses selle eest, et igal õhtul oleks laual midagi erilist. Punkt kell kuus oli laud kaetud ja kolmekäiguline õhtusöök võis alata.

Üks õhtu oli pühendatud täielikult kreeka köögile – nagu tavaks, oli toitu rohkem, kui süüa jaksasime. Alustuseks kreeka salat, tzatziki ja saganaki, lõpetuseks aga magusad loukoumades.

Täiuslik päev Alpides

Eile pärastlõunal ilmus lõpuks kauaoodatud päike ning andis võimaluse nautida välibasseini võlusid ja imelist vaadet.

Pärast mitut pilvist ja lumesajust päeva oli see tõeline kingitus. Mäetipud helkisid päikesekiirtes ja õhk oli mõnusalt soe.

Täna oli aga täispikk päikseline päev, mis tõi esile Alpide lummuse kogu oma hiilguses. Isegi maailma katusel avanesid imelised vaated – mägede tipud sirutusid lõputult silmapiirile ja kuldne päike lisas kõigele oma sooja sära.

Selliste ilmadega tekib tunne, et võikski siia jääda. Vaikne mägede rahu, lumega kaetud nõlvad ja soe päike loovad ideaalse koosluse. Ei mingit kiirustamist, lihtsalt nautisin.

Kui turg kutsub ja mäed saavad uue ilme

Kui eile õhtul tundus, et ilm hakkab mõnusamaks muutuma, sest päike tuli korra pilve tagant tervitama, siis täna sajab hoopis laia lund. Isegi alumised külad saavad värske lumevaibaga kaetud. Ilus on küll, aga tegelikult tahaks ikka päikest ka.

Kolmapäev ja neljapäev on Courchevelis turupäevad, nii et kasutasime juhust ja lasime end turule sõidutada. Kohalik turg on alati elamus oma lõputute juustu- ja vorstilettidega, käsitööna valmistatud mooside ning ahvatlevate küpsetistega. Maitsesin kõhu täis ja olgu öeldud, et nii mõnigi produkt tuleb siit minuga koju kaasa.

Pärast turulkäiku ja väikest poodlemist viis tee taas Cap Horni lõunale. Lootsime, et saame einestada õues päikesekiiri püüdes, kuid lumesadu ei andnud kahjuks järele.

EV107

Päev algas taas maitsva hommikusöögi ja lõõgastava ujumisega, kuid aknast avanev vaade on kaugel ideaalsest suusailmast. Nimelt on mäed mattunud tihedasse udusse. Sellegipoolest on Courchevel oma võludega koht, kus isegi ilma suusatamiseta on võimalik nautida mõnusat atmosfääri ja kulinaarseid elamusi.

Õhtusöögi tegime täna eriliseks oma väikese panusega. Nimelt jõudsid pidulauale austrite kõrvale ka kiluvõileivad. Kodused maitsed panid taas tundma, et ükskõik, kus maailma otsas sa ka ei viibiks, on oma traditsioonide hoidmine oluline. Eestlased leiavad alati viisi, kuidas oma riigi sünnipäeva pidulikult tähistada, olgu see siis kodus või kõrgel mägedes.

Saabumine Alpidesse. Courchevel.

Pärast pikemat haigusperioodi on eriti mõnus asjad pakkida ja Prantsuse Alpidesse taastuma sõita. Ehk õnnestub ka veidi looduslikku D-vitamiini varuda.

Courchevel kuulub Les Trois Vallées' suusapiirkonda, mis on üks maailma suurimaid ja tuntumaid suusakeskusi. Kui siinsetes mägedes on suusatamine olnud elu osa juba sajandeid – algul liikumisvahendina, hiljem spordialana –, siis ülemaailmse kuulsuse saavutas piirkond 20. sajandi keskpaigas, kui Courchevelist sai Prantsuse Alpide esimene ametlik suusakuurort. Tänu sellele muutus see kiiresti luksuslikuks turismisihtkohaks. Tänapäeval on Courchevel hinnatud eelkõige suurepäraste suusaradade, maailmatasemel teeninduse ja eksklusiivsete hotellide poolest.

Juba saabudes oli selge, et koheva lumega talvevõlumaad seekord ei ole – teed olid kuivad ja termomeeter näitas külas 9 kraadi sooja. Lumesadu pole siin nähtud juba kaks nädalat.

Eilse pika reisimise päeva lõpetasime hilise õhtusöögiga, kus laual olid foie gras ja kodune tiramisu – ideaalne algus puhkusenädalale.

Tänane päev algas rikkaliku hommikusöögiga, millele järgnes mõnus lõõgastus basseinis. Lõunaks suundusime minu lemmikrestorani Cap Horn, kus nii toit kui ka atmosfäär ei petnud taas kord ootusi.

Lõuna paiku hakkas kõrgemal mägedes lund sadama, samal ajal kui madalamal külades sadas vihma – mitte päris see, mida ühelt suusareisilt ootaks. Õnneks on suusarajad hästi hooldatud ning igaüks leiab endale sobiva tegevuse.

Mägedel on alati oma võlu – sõltumata ilmast.