Pühapäev Bodeni järve rahus

Hommikune vihm ja jahe ilm olid justkui loodud rahulikuks puhkepäeva hommikuks.

Kui lõpuks muinasjutulise vaatega hotellist välja astusin, oli vihm küll lõppenud, kuid taevas püsis endiselt hall. Vastupidiselt eilsele paatide ja purjekate paraadile polnud järvel ühtegi alust. Ainult üks pardipere tervitas üksikuid promenaadil jalutajaid.

Ma ei tea, kas see on siin igapäevane nähtus või ainult pühapäevane, aga täna oli promenaadile lahti pakitud portselaniturg. Pärast turu läbi käimist jalutasime vanalinna kaudu tagasi. Nagu Lääne-Euroopas pühapäeviti tavaks, olid poed kinni ja tänavad inimtühjad.

Järgmine peatus oli Reichenau saar, kus sõime lõunat, külastasime 724. aastal rajatud kloostrit ning tegime lopsakate lillepõldude ja kirikute taustal pilti.

Bodeni järvele täisringi peale teha ei jõudnud, sest tuli suunduda Zürichi lennujaama poole. Enne veel tegime Šveitsis ühe jalutuskäigu läbi viinamarja- ja maisipõldude, sinna, kus Tössi jõgi suubub Reini jõkke.

Kiire õhtuoode ja oligi aeg lennukit ootama hakata. See on viimasel ajal pigem reegel kui erand, et pühapäevaõhtused kojulennud hilinevad. Nii ka täna. Homme tõotab tulla üks unine tööpäev 😴

Boden. Bodensee. Constance.

Ühest päevast suurlinnas piisas ja nii võtsime täna suuna Münchenist edelasse, et kogeda järveäärset elu. Aastate jooksul olen Bodeni järvest korduvalt mööda sõitnud või seda kaugelt mägedest imetlenud, kuid lähedale pole kunagi jõudnud.

Nüüd saab see viga parandatud. Saksa keeles Bodensee, prantsuse ja inglise keeles Constance on järv, mis asub Saksamaa, Šveitsi ja Austria piiril. Heal lapsel mitu nime, kuid tegelikult on tegemist ühe ja sama järvega.

Esimene peatus on Bodeni järve idapoolses otsas asuv Lindau linn, tõeline järveäärne paradiis. Jalutasime läbi maalilise vanalinna veel maalilisemasse sadamapiirkonda, kus kõndisime mööda promenaadi, et näha siinset kuulsaimat maamärki – 1856. aastal ehitatud tuletorni. Sellega lõppes meie teekond Baierimaal.

Lindausse tuleb kindlasti tagasi tulla, aga meie kiirustasime edasi, sest olime lõunasöögi broneerinud Konstanzis.

Peale toidu nautimist jalutasime Konstanzi vanalinnas, tegime kiire ostlemise ja seejärel kõndisime järve äärt pidi tagasi autosse, et teha tänane viimane pikem sõit Überlingenisse, kuhu jääme ka ööbima.

Kuigi 30-kraadine kuumus oli päeva lõpuks oma töö teinud ja meid korralikult ära väsitanud, võtsime siiski jõu kokku ja sõitsime õhtusöögile Meersburgi restorani Casala – das Restaurant. Ei pidanud kahetsema ja tõdesime taaskord, et vendade Michelinide kontseptsioon töötab edukalt ka tänapäeval.

Walchen. München. Adele.

Lossis on ka hommikusöök kui pidusöök. Valikusse kuulub muuhulgas näiteks 17 sorti juustu ja Saksamaale omased brezelid ehk soolakringlid. Tellimise peale tuuakse lauda kõikvõimalikud soojad toidud. Kui eile läksin kindla peale välja, siis täna otsustasin proovida midagi kohalikku ja sain valged vorstid soolakringliga. Ups!

Selgus, et vorsti söömine polegi nii lihtne, aga alustame algusest. Hallikasvalge värvusega, seasoole sisse aetud sardellisarnane Weißwurst ehk valgevorst on Baierimaal traditsiooniline hommikusöök, mis pannakse mõneks minutiks kuuma vette ja serveeritakse koos brezeli ja magusa sinepiga. Siin on aga üks konks – enne söömist tuleb vorst ära koorida. Lisaks on tavaks juua kõrvale Weißbier’i ehk valget õlut. Jah, sa lugesid õigesti – hommikul juuakse õlut. Õnneks mulle keegi õlut ei pakkunud ja üleüldse sõin ma vorsti valesti. Kes enne on sardelli koorima hakanud? Mina küll mitte! 🙈

Üllatuslikult maitsesid vorstid siiski hästi, isegi koorimata kujul. Soolakringi fänniks ma aga veel saanud pole.

Teel Münchenisse peatusime Walcheni järve ääres. See suurejooneline alpijärv, mis laiutab Alpide keskel 75 kilomeetri kaugusel Münchenist lõunas, võlus oma rahulikkuse ja loodusliku iluga. Neid vaateid võiks pikemalt imetlema jääda, aga Baieri liidumaa pealinn ootab.

München köitis ajaloolise atmosfääriga ja viis justkui ajarännakule. Alustuseks suundume Marienplazile, kus imetlesime kellamängu saatel nii 15. sajandist pärit vana raekoda kui ka uut raekoda, mille fassaadil on Baieri ajaloo tähtsate tegelaste raidkujud.

Pärast raekodade ja neid ümbritsevate hoonete avastamist jalutasin Müncheni residentsi. See on üks Saksamaa suurimaid linnapaleesid ja endine Wittelsbachi dünastia kuningapalee, mille algne struktuur pärineb 14. sajandist. Residentsi on sajandite jooksul laiendatud ja renoveeritud, mistõttu kajastuvad siin erinevad arhitektuuristiilid alates renessansist kuni klassitsismini. Just keeruline ehituslugu on teinud residentsist tõelise arhitektuurilise meistriteose, kus iga osa räägib oma ajastu lugu.

Täna asub siin kümne siseõue ja 130 ruumiga muuseumikompleks, kust leiab aukartustäratava kollektsiooni kunstiteoseid, antiikmööblit, skulptuure ja käsitsi maalitud lagesid. Eriti muljetavaldav on Antiquarium, mille võlvitud laed ja marmorist sambad võtavad sõnatuks.

See endine kuningapalee pole lihtsalt arhitektuuri pärl, vaid ka kultuuriline aare, kus ajalugu kohtub kunstiga. Tõeline elamus! Sain selle soovituse Saksamaal elavalt sõbrannalt, kellele olen väga tänulik. Soovitan seda külastust kõigile, kes armastavad arhitektuuri ja kunsti.

Kuigi pileteid ette osta ei saa, siis seisin isegi augustikuisel turismi tipphooajal piletijärjekorras alla kümne minuti ning ka muuseumis sees ei olnud suuri inimmasse.

Hofbräuhaus on Müncheni üks tuntumaid õllekaid ja linna ajaloo ning kultuuri oluline osa. See legendaarne õllesaal, mis rajati juba 1589. aastal, on olnud kohtumispaigaks kuningatele, kunstnikele ja turistidele. Tänaseni on see paik, kuhu inimesed kogunevad, et nautida värskelt pruulitud õlut, traditsioonilisi baieripäraseid roogasid ja elavat muusikat. Siinsed seinad on olnud tunnistajaks paljudele ajaloolistele sündmustele.

Kuigi München on maailma suurima õllefestivali Oktoberfesti kodu, siis jääb minul õlu seegi kord joomata. Mis teha, kui õllesoolikat lihtsalt pole.

Pärast lõunasööki ja uinakut suundusin koos tuhandete teistega 27-kraadises kuumuses staadionile, kus sain lõpuks vastuse küsimusele, et miks Adele otsustas kõik oma kümme Euroopa kontserti just Münchenis anda.

Põhjus lihtne. Saksamaa publik on teda alati hästi vastu võtnud, juba siis, kui ta veel kuulus polnud. Isegi paremini kui tema kodumaal, nagu Adele ise ütles. Kuna minu koht oli fännitsoonis, siis võin kinnitada, et see on tõsi – eranditult kõigil olid laulusõnad peas. Adele on üks meie aja parimaid lauljaid ja laulukirjutajaid. Võimas elamus.

Isegi mitu päeva hiljem tuleb kananahk ihule, kui sellele õhtule mõtlen. Nõustun täielikult nendega, kes ütlevad, et elu parim kontsert.

Baierimaa

Tänast päeva alustame jalutuskäiguga vabaõhukunstigaleriis. Sõna otseses mõttes maaliline Oberammergau on justkui pilt muinasjuturaamatust – majade välisseinu kaunistavad maalitud aknad ja piiblistseenid. Kuulus Baierimaa seinamaaling saab siin erilise tähenduse. Oberammergau on tuntud ka oma iga viie aasta tagant toimuvate Kristuse kannatuste vabaõhuetenduste poolest, mida tullakse vaatama kogu maailmast.

Mulle reklaamiti Oberammergaud kui kõige erilisemat Baieri küla. Tuleb tunnistada, et neil võib õigus olla, kuigi ma pole veel teisi külasid näinudki.

Ühte postkaardikaruselli keerutades avastasin, et olime tulles sõitnud mööda Ettalis asuvast baroksest benediktlaste kloostrist. See viga sai kiiresti parandatud. Tegime väikese tagasipõike ja jalutasime Saksamaa ühe vanima kloostri siseõues ringi.

Teekond jätkus Baieri kuulsa „hullu kuninga“ Ludwig II radadel. See lennukate ideedega kuningas lasi ehitada muinasjutulise Neuschwansteini lossi, mis on kahtlemata Baierimaa tuntuim vaatamisväärsus. See arhitektuuripärl oli inspiratsiooniks ka Disneylandi Uinuva Kaunitari lossile. Mõtlesingi, miks see mulle nii tuttav tundub.

Siin tuleb aega varuda, sest jalutuskäik kõrgel kaljul kuristiku serval asuvasse lossi on aeganõudev. Kogusin 1,2 kilomeetriga 147 tõusumeetrit. Tagasitee kulges mööda pikemat ja laugemat rada. Boonusena nägime ära ka kollase Hohenschwangau lossi, mille Ludwigi isa Maximilian II lasi ehitada oma pojale lapsepõlvekoduks. Tundub, et armastus arhitektuurilise ekstravagantsuse vastu oli neil veres. Üks loss on uhkem kui teine.

Peale rahvamasside üledoosi nautisime rahulikku lõunasööki ja mõnusat suveilma idüllilisest mägihotellis Schlossanger Alp, mis asub Austria piiri lähedal.

Õhtul naasime oma lossihotelli, kus igaüks leidis meelepärase tegevuse. Mina lõõgastusin mägede vaadet imetledes katusebasseinis.

Päevale tagasi mõeldes tundub, nagu oleksin sattunud otse vendade Grimmide muinasjuttu. Romantilised mägilossid, kaunid järved, puutumata loodus ja lilledesse uppuvad värvilised majad muudavad Baierimaa tõeliseks puhkuseparadiisiks.

Kuna olime täna juba piisavalt autos istunud, siis otsustasime õhtustada hotelli restoranis Ikikai. Tõeline gurmaanielamus. Taas sai kinnitust, et kokakunsti tärne jagatakse vaid põhjusega.

Hanikatsilt Baierisse

Enne kui viimane ametlik suvekuu lõppeb, proovin ka natuke puhata. Esimesed neli päeva veetsin Hiiumaa lähistel Hanikatsi laiul, kus nautisin metsikut loodust, kalapüüki, telgis ööbimist ja merevees pesemist. Sain haugi hambajäljed pöidlasse, mille üle olen tõeliselt õnnelik – ainult kalamehed mõistavad.

Aga mis puhkus see ilma lennukita on? Tänast õhtusööki nautisin juba Saksamaa kõrgeima mäemassiivi, Zugspitze, jalamil asuvas Garmisch-Partenkirchenis. Algselt oli tegemist kahe eraldi külaga, mis liideti 1936. aasta olümpiamängudeks. See talispordikeskus on tuntud ka kui helilooja Richard Straussi kodukoht.

Suureks üllatuseks saime privaatse restoranielamuse. Ei teagi, kas siin on elu ainult talvel või on mingi muu põhjus, aga hetkel valitseb siin täielik inimtühjus.

Ööbime kilomeetri kõrgusel Wettersteini mäeaheliku jalamil, Klaisi küla lähedal asuvas Schloss Elmau’s, mis ehitati aastatel 1914-1916. See neljakorruseline loss ja riiklik monument kannatas 2005. aasta tulekahjus, mille käigus hävis peahoone ülemine korrus peaaegu täielikult. Loss ehitati uuesti üles ja avati 2007. aastal 5* hotellina. Lisaks on see armastatud kontsertpaik ning rahvusvaheliste konverentside ja sündmuste toimumiskoht, kus on kahel korral peetud G7 tippkohtumist.

Tänu omaniku armastusele elevantide vastu võib selles ajaloolises hoonekompleksis saada „elevantide üledoosi“. Elevante leidub kõikjal – alates diivanitest, voodipeatsitest ja tapeetidest kuni susside, joogamattide ja kommipaberiteni välja.