Nüüd on natukene jamasti, sest tuleb asjad pakkida, meeskonnaga hüvasti jätta ja laev vabastada. Enne veel kui lennuk reaalsusesse tagasi viib, üks kiire giidituur Korful. Kas teadsid, et kohalikud kutsuvad saart hoopis Kerkyraks, Korfuks nimetasid saare itaallased.
Alustuseks sõidame Korfu linnast 25 kilomeetrit loodesse, kus asub Paleokastritsa küla ning looduskaunis rannikuala mitme ranna ja kristallselge mereveega. Ranniku kohal kõrgel mäe otsas asub 13. sajandist pärit kauni siseõuega mungaklooster, mis on tegev ka tänapäeval.
Kloostris käidud ning rannad üle vaadatud sõitsime tagasi Korfu vanalinna lõunasöögile. Mul isiklikult vist ei möödunud päevagi ilma saganaki või moussaka’ta. Lisaks grillitud kaheksajalad, frititud kalmaarid ja kõikvõimalikud Vahemere kalad. Nii ka täna.
Seejärel jätkus giidituur mööda Korfu vanalinna. Saare armas pealinn on Veneetsia, Briti ja Prantsuse koloniaalmõjude võluv sümbioos. UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvat vanalinna valvavad kaks 16. sajandi kindlust. On ka mitmeid kirikuid. Näiteks punase kupliga Püha Spiridonile pühendatud linna peakirik. Kohvikuelu keskpunkt Liston on Pariisi rue de Rivoli eeskujul ehitatud sammaskäik, kust avaneb vaade Esplanaadile.
Teel lennujaama imetleme ülevalt maalilist Pontikonissi saart, tuntud ka Hiiresaare nime all. See on kahtlemata enimpildistatud vaade Korfu saarelt.
24 tunniga olen selgeks saanud, et Korfu saar on paradiis, millest on raske lahti lasta. Küklaadid saavad küll ajakirjanduse tähelepanu, kuid roheline ja päikeseline Korfu on minu arust parim koht puhkamiseks. Plaanin siia igal juhul varsti tagasi tulla. Kes kaasa tuleb?
Kui keegi arvab, et mis seal saartel ikka nii palju käia, et ühest piisab, siis omast kogemusest tean, et igal saarel on oma nägu ja oma lugu. Iga reisipäev oli kordumatu, tuues kaasa meresõidu järgmisse paika koos uute emotsioonide ja avastustega.
Olen endiselt saarte lummuses. Efcharisto!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar