Reedel päikeseloojanguks jõudsime Turu saarestikku Pargase lähedale, kus varem saabujad juba nautisid merevaatelisel terrassil ootamatult saabunud suveõhtut.
Olgu öeldud, et saarestikku jõudmisest ei saanud arugi. Sõitsime küll aeg-ajalt üle sildade, kuid ümberringi mühas mets ja vett nägime harva. Seda, et oleme saare peal, sain aru alles kaarti vaadates.
Laupäeva alustasime brunch’iga. Karjala pirukas, munapuder ja kaneelirullid maitsesid hästi.
Kuna meie maja asub kõrgel mäe otsas, siis läksime alustuseks merd otsima. Peale mõningast seiklemist jõudsime sadamasse. Kuna igal pool on eramaa, siis otsustasime igaks juhuks hoopis linna jalutama minna. Pargase vanalinna moodustavad nunnud nukumaju meenutavad puitelamud. Kirikus käisime ka.
Ja siis juba Turu linna joogatundi. Minu elu kolmas joogatund oli täitsa tore kogemus. Teinekordki.
Selle aja peale hakkas nälg vaikselt silmanägemist võtma ning seltskond jagunes kaheks, ühed kiirustasid Hesburgerisse ja teised jõe äärde Tiirikkala kohvikusse.
Kõht täis pöördusime tagasi koju. Vähipidu on põhjus, miks tuli dressid kleidi vastu vahetada ning pidulik õhtusöök sai alata. Nagu ikka, siis laulu ja vähkidega. Pidulaualt ei puudunud ka maitsev kook.
Eelmisest vähipeost on kuidagi ootamatult viis aastat möödunud. Seda toredam oli taas kokku saada. Traditsioonid on toredad. Veel toredam on, et on sõpru kellega koos traditsioonid saavad tekkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar