Viimased kaks ja pool päeva tegelesime sõna otseses mõttes puhkamisega. Reedel käisime korra ilusas kohas söömas, aga see oli ka kõik. Rohkem meid laevast välja ei lastud. Kui, siis ujuma.
Reede õhtuks jõudsime Maddalena saarestikku, kuhu jäime pikemalt paigale. Üsna kohe sai selgeks, et me pole ainsad, kes siinset ilu nautima on tulnud.
Kui telefon hakkas vaheldumisi saatma sõnumeid, et tere tulemast Prantsusmaale või Itaaliasse, siis selgus, et Korsika mägised tipud pole enam kaugel. Tõe huvides olgu öeldud, et Prantsusmaale ma jalga sel korral siiski ei tõstnud.
Peale õhtusööki algas kalapüük. Kalu oli silmaga näha palju, aga kuna mul oli sügav uneaeg, siis väga pikalt tamiili 25 meetri sügavuselt üles kerida ei jaksanud. Nii jäigi mul kalaskoor sel korral avamata.
Laupäeval lasime ennast kordamööda kõige väiksema paadiga saarestikus ringi sõidutada. Selgus, et olime jäänud reidile küllaltki äärde. Meie laev lihtsalt ei mahu edasi sõitma, sest kõik kohalikud paadiomanikud on siia kogunenud. Liialdamata väidan, et rahvast oli rohkem kui parimatel päevadel Pärnu rannas. Ja iga minutiga tuleb paate aina juurde. Põhjusega. Vaadake vaid, kui ilus siin on.
Kõik hea saab ükskord otsa. Täna tegime veel viimased vettehüpped ja oligi aeg asjad pakkida ning Olbia lennujaama suunduda. Kolm tundi hiljem tegin juba Tallinna lennujaamas järjekordset koroonatesti.
Sellega ongi elu kõige kauem oodatud puhkus läbi. Oli see vast seiklus. Maailma suurimad tänud, et suure vaeva nägijad alla ei andnud, vaid kõige kiuste selle reisi ära tegid. Respect! 💖
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar