Reede, 1. märts 2019

Matkapäev

Ärgates paistab päike. Kui nüüd põhjalikumalt vaadata, siis on lõpuks ka “kaua oodatud” pilved kohale jõudnud. Peale eilset seitset tundi mäel ja kurjakuulutavat ilmaennustust otsustasin, et täna tuleb üks suusavaba matkapäev. 

Plaanis oli jalutada Manchet‘i orus, aga ma ei ole kindel, kas sinna päriselt ka jõudsin. Igal juhul kogusin 10 kilomeetrit ja 14 000 sammu. Lisaks täitsa palju tõusumeetreid. Kui alustasin mäest üles rühkimist päikesega, siis alla tulin juba paksus lumesajus ja vastutuules. Nähtavus maksimaalselt üks meeter. Tingimused muutusid ebamugavaks, mistõttu põgenesin jääsajust peaaegu joostes. Matk jäi küll plaanitust lühemaks, aga tunne on ülim. 


Kuna ilm läks ka suusatamise mõttes võimatuks, siis tuli kõik see mees ka suusamägedest varakult tagasi. Isegi mullivannist suutsime väljuda ülihelikiirusel. Ulmeliselt külm hakkas. 

Läksime hoopis küla peale kolama. Sain kinnitust, et olen poodides käimise antipaatia geenidega kaasa saanud. Meie pere täiskoosseisus pöördus esimesena koju tagasi. 

Mulle ikka väga meeldib majas elamise kontseptsioon. Jõuad lumesadu trotsides koju. Kaminas praksuvad puud. Soojad lihapirukad ja šokolaadikook ootavad laual. Tõmban ennast elutoa diivanile kamina ette teki sisse kerra. Liiliad lõhnavad. Panen kirja neidsamu mõtteid siin. Taustaks loetakse lasteraamatut. Mis sest, et jutud hakkavad vaikselt pähe kuluma, aga naljakas on ikka. Elu nagu paradiisis. 


Täna sai kokk oma kolmanda tärni. Lisaks foie gras’le oli menüüs veel natukene liiga palju head ja paremat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar