Viimase päeva Nepalis veedame jälle bussis. Lisaks ummikutele on teede olukord pehmelt öeldes katastroofiline. Ei olnud üllatus, et üks bussidest kinni jäi. Kui välismaalased olid bussi välja lükanud, sõitsid kohale kaks kallurit liiva- ja kivikoormaga. Peagi oli kohal ka üks mees labidaga ja kaheksa meest paljaste kätega, kes hakkasid teed ehitama. 10 minutiga oli "maantee" valmis. Kui poleks oma silmaga näinud, siis ei usuks. See lugu läheb kategooriasse, et võimalik vaid Nepalis. Igal juhul oli tegemist lõbusa vahepalaga meie kümnele tunnile bussis.
Usun, et kõik, kes on Nepalis käinud, nõustuvad, et see maa andis neile kaasa midagi erilist, ja niisama lihtsalt seda reisi unustada pole võimalik. Tükike südamest jäi siia maha minulgi.
NAMASTE!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar