Öösel kuulasin naabertubade norskajaid ja padukat õues. Magada väga ei õnnestunud. Nagu oleksin telgis maganud. Lisaks annab kahe päeva ronimine tunda.
Hommikul ikka veel sajab. Õnneks olin juba õhtul otsustanud, et võtan puhkepäeva ja broneerisin koha maasturis. See reis jääb kauaks meelde. Sõitsime läbi jõgede, munakiviteedel, trepist alla, mudas, kuristiku äärel ning seda kõike paduvihmas ja paksus udus. Kohati oli lihtsam mitte aknast välja vaadata.
Auto on luksuskaup, mis maksab 10 000 dollarit ja valitsus võtab maksudena veel 240% lisaks. Tundub, et meie auto on ainuke liiklusvahend, mis päeva jooksul küladest läbi sõidab. Seega kasutatakse teda päris hoogsalt kaubaveoks. Näiteks üks tädi annab kaasa piimapudelid, mis mõned kilomeetrid hiljem tee ääres ootavale härrale üle antakse jms. Kolm tundi põnevust lõppeb Pokharas.
Kuigi tualettpaberi kasutamise kohta leidub andmeid juba 6. sajandi Hiinast, siis on rida riike, kus seda meie jaoks nii iseenesest mõistetavat esmatarbekaupa ei kasutata. Üks neist on Nepal. Kõik toimingud tehakse vasaku käega. Seetõttu on ääretult ebaviisakas siin kultuuris kedagi vasaku käega puudutada või näiteks söögilauas midagi edasi ulatada. Turistide jaoks on tualettpaber siiski olemas ja isegi mägedes on võimalik seda osta.
Peale mägedes veedetud aega hindan rohkem maitsva söögi, sooja dušši ja pehmete patjade olemasolu. Maailmas ei ole mitte midagi iseenesest mõistetavat. Samas ei vahetaks ma viimaste päevade kogemust mitte millegi vastu. Väsimusest ja sinikatest hoolimata olen õnnelik ja südames on rahu. Tänan kõiki, kellega koos selle teekonna läbi tegime. Selline kogemus liidab.
Jalamassaaž ja kolmekäiguline õhtusöök on nagu kirsid tordil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar