Kui eile liikusime valdavalt ülesmäge, siis täna alustasime oma teekonda alla minekuga. Kõrgusekartja nagu ma olen, on alla minemine väljakutse omaette. Kui julgesin silmad kividelt tõsta, siis avastasin ennast maailma katuselt. Kõiki neid vägevaid emotsioone on keeruline sõnadesse panna. Seda lihtsalt peab ise kogema. Teise poole matkast sain taas üles ronida. Lõunaks jõuame Landruki, kuhu jääme ka ööbima.
Kuigi tänane matk oli eilsega võrreldes oluliselt lühem, siis õhtuks olen omadega läbi ja trepist vabatahtlikult käia enam ei taha. Teistmoodi lihtsalt pole võimalik, sest ka külatänavad on trepid.
Minu tänase päeva kokkuvõte arvudes: 700 meetrit alla, 300 meetrit üles, 3,7 kilomeetrit, 1 tund ja 27 minutit.
Hakkama sain! Ma ei salga, et raske oli ja tegemist oli minu puhul igal juhul eneseületamisega. Õppisin siin olles, et 10 000 sammu kõrgel mägedes ei ole võrreldav sama koguse sammudega meie koduvabariigis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar