reede, 5. aprill 2013

Cambridge

Londonis on käidud korduvalt. Juba mõnda aega olen mõelnud, et tahaks jalutada mõne ajaloolise ülikoolilinna tänavatel. Täna sai minu unistus teoks. Omanäolise arhitektuuriga Cambridge on suurte parkide ja imeilusate loodusvaadetega linn Cam’i jõe kaldal. Põhiline liikumisvahend on jalgratas, millega sõidavad nii hallipäised vanaprouad, kasukates daamid ja muidugi ka üliõpilased raamatud pakiraamil. 1209. aastast tegutseva ülikooli auväärsete kolledžite ja muude hoonete vahel jalutades valitseb kõikjal selline teistmoodi õhkkond. Just siin ja praegu nende lõputute nartsissipeenarde vahel tunnen kevadelõhna.


Õnneks või kahjuks ei saanud meist akadeemikuid ja otsustaime maalähedasema elu juurde tagasi pöörduda. Wimpole Estate on koht, kust igast nurgast vaatab vastu lammas või paar. Kõigest hoolimata ei saanud meist ka karjuseid. 

Koduteel tegime kakaopeatuse St.Ives’i nimelises väikelinnas, mis salvestus minu mälupildile kui üks kaunis luikede paradiis.

neljapäev, 4. aprill 2013

In the middle of nowhere

Peale lennusõitu ja tunniajast teekonda autoga tundmatus suunas võetakse mind kell üks öösel vastu ahjusoojade kitsejuustu pirukatega. Elu on ilus ja tunnen end erilisena. Algus on igal juhul paljulubav. 

Peale mõnda unetundi asusin avastama maaelu inglise moodi. Esimene peatus on 16. sajandil ehitatud Burghley House, kus alustuseks teeme tutvust hirvedega ning seejärel astume sisse kuninganna Elizabeth I jaoks ehitatud häärberisse. Siin saaks toredasti printsessi moodi elada küll. Kuna jalutamisilm on asendunud jäise tuulega, siis pikemalt mõtlemata jätkame oma päeva pisikeses Peterbourough linnas, kus peale lõunapausi asun poolkohaliku sõbranna eestvedamisel tutvuma kaubandusvõrgu parimate paladega. Minu plaan teha ainult “window shoppingut” lõppes ootuspäraselt. Sellele kuidas kõik “hädavajalikud” ostud käsipagasisse mahutada, ma hetkel veel ei mõtle.


Inglismaal ei saa minagi üle ega ümber ilmast. Ühe päeva jooksul saime nii lund, vihma, päikest kui tuult. Kus on kevad, mida otsima tulin...

esmaspäev, 4. veebruar 2013

Võõra linna tuled

Milleks minna otse, kui saab ringiga? Küsimus, mis mind täna hommikul kummitama hakkas. Lennukis ja lennujaamades veedetut tunde on kogunenud juba piisavalt palju ja tuleb veel... 

Tänane õhtupoolik õnnestus veeta Kataris. Lennuki pardaajakirjast sain teada, et Katar on kõige kiiremini kasvav majandus maailmas ja ainuke kõrberiik, kus puudub looduslik pinnavesi. Selle eest saavad nad uhkustada 563 kilomeetri pikkuse rannajoonega, mis on valdavalt liivane. 

Doha on selle kiiresti kasvava ja areneva riigi pealinn, kus kõrguvad taevasse maailma parimate arhitektide poolt loodud pilvelõhkujad. Jättis küll võimsa mulje.

laupäev, 2. veebruar 2013

"You look like a local"

Täna sain elu parima komplimendi. Ma pidavat välja nägema nagu kohalik. Katsed sulanduda on lõpuks vilja kandnud. 


Kahe nädalaga olen selgeks saanud, et tansaanlased on soojad, siirad ja väga sõbralikud. Hoolimata kõigest on nende silmis sära ja nad oskavad tunda rõõmu väikestest asjadest. 

Näiteks vastupidiselt meie teismelistele, kes veedavad aega kaubanduskeskustes kolades, tegelevad siinsed eakaaslased rannas akrobaatikaga. Kahe seltskonna omavahelist mõõduvõttu on põnev kõrvalt vaadata.


Tansaania ongi imedemaa!

reede, 1. veebruar 2013

Kivilinn

Ka tänase hommikupooliku veetsin suuresti võrkkiiges. Lisaks looduse helidele kostsid kusagilt kaugemalt jõululaulud. Kas just parim valik, aga maitse üle ei vaielda.


Peale lõunat jätsime paradiisiranna ja sõitsime Sansibari saare Sansibari linna vanalinna Stone Towni, mis kuulub oma kitsaste tänavate, korallist hoonete ja kaunistatud uste tõttu UNESCO maailmapärandi nimekirja. Silmapaistvaid uksi on siin tõesti palju. Üks uhkem kui teine. Kuskilt siit nende uste tagant on pärit legendaarne laulja Freddie Mercury.


Esialgu on võõras ja pisut ehmatav seista valge inimesena mustade keskel. Olen taaskord vaatamisväärsus, aga sellega harjub. Kuigi nad väidavad, et röövimisi siin praktiliselt pole, maksimaalselt üks aastas, siis sisetunne ütleb, et see statistika ei pruugi kõige täpsem olla. Kuigi liigume ainult linna nn turvalises piirkonnas, siis pole ka siin soovitatav pimedal ajal jala käia. Oleme kogu reisi hinganud päikesega samas rütmis. Nii ka siin. Päike on meie kõige suurem sõber.

neljapäev, 31. jaanuar 2013

Puhkus³

Mõnus, kui ei pea vahelduseks kell 6 ärkama. Päev möödus rannas võrkkiiges lugedes ja surfaritele kaasa elades. Oli tuult ja oli laineid. Soe ilm ja türkiissinine vesi olid vaid boonuseks.


Peale nädalast banaani ja vee dieeti ei olnud eriti keeruline teisi nõusse saada, et teeme täna ühe korraliku õhtusöögi. Küsisime majutuskohast soovitusi.

Seepeale sõitsime taksoga Michanwi Pingwe randa, kust paistab India ookeanis asuv The Rock restoran, mis paikneb väikese veest välja ulatuva kaljunuki otsas. Imeline.


Mõõna ajal saavat restorani kuiva jalaga, aga kahtlustan, et lakkingaga pole mõtet siiski tulla. Kuna meie saabusime tõusu ajal, siis sõidutati meid puupaadiga otse treppi. Enne õhtusööki nautisime terrassil türkiissinise ookeani taustal kokteile.



2010. aastal avatud söögikoht teenindab kuni 12 lauda. Ei osanud oodata, et Tansaanias sellise teeninduse ja kvaliteediga süüa saab. Hiljem selgus, et omanikud on Euroopast. See seletab nii mõndagi. Imeline kogemus.

kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Sansibar

Eile peale seitset päeva unustamatut safariseiklust jagunesime kaheks. Kaks vaprat jätkasid safariga ja ülejäänud kolm suundusid lennukile. Klassikalisest lennujaamast on asi muidugi kaugel. Keset Serengeti rahvusparki loomade karjamaal asub Seronera lennurada. Otsisime oma lennuki üles, sõitsime safariautoga selle kõrvale ning panime ise kotid pagasiruumi. Ei mingit pagasi- ega turvakontrolli. Kui su nimi kortsus paberil kirjas oli, siis võisid lennukisse astuda. See kogemus läheb kategooriasse võimalik vaid Aafrikas.

Kaks tundi hiljem hakkasid lennuki aknast paistma muinasjutuline türkiissinine vesi ja kookospalmid. Nüüd õnnestub aktiivne puhkus asendada päris puhkusega, sest reisi teise poole veedame troopilisel Sansibaril. Ülipikkade liivarandadega paradiisisaar on tuntud ka vürtsisaarena, kuna olin omal ajal maailma suurim nelgikasvataja. Veel tänagi on vürtside kasvatamisel suur tähtsus. Saarel on segunenud aafrika ja araabia kultuurid.

Peale iseendale passikontrolli tegemist, sõitsime Paje Beach’le, kus asub hubane ja lõunamaale omane öömaja Savanna Ocean. Kõigil on puhkusele sobilik “meil on aega veel” mõtteviis. Hiljem selgus, et oleme jõudnud surfarite paradiisi ja valdav enamus on tulnud siia tuult ja laineid nautima. Meile sobib ka. Parim keskkond mõnusaks puhkuseks.


Alustuseks viskasin jalad sõna otseses mõttes seinale. Olen jõudnud troopikasse, keskpäevane kuumus võtab silmanägemise. Mõtlen korra kodumaa kliimale ja naeratus tuleb taas näole.

teisipäev, 29. jaanuar 2013

Safari

Kivi langes südamelt, kui hommikul peaaegu kokkulepitud ajal saabus neljarattaveoline ülestõstetava katusega safariauto ja seitse päeva loodusfilmi elu sai alata.


Külastasime mitmeid nimekaid safaripaiku. Meiega olid sel teel giid-autojuht ja oma kokapoiss. Ärkasime ja uinusime koos päikesega.

Alustasime Tarangire rahvuspargist, mille meie seltskond tabavalt elevantide karjamaaks ristis. Igast ilmakaarest vaatas vastu mõni pika londiga loom. Lisaks on siin suur lõvide populatsioon ja palju minu vaieldamatud lemmikud kaelkirjakuid.



Seejärel liikusime edasi Lake Manyara rahvusparki, mis on tuntud lindude paradiis - üle 400 liigi. Flamingod olid kohal. Nägime ka leopardi ja suuri sebrakarjasid. Peale viite magamata ööd loobusin telgivõludest. Voodit ja pehmet patja oli õnneks vaja. Ei seganud trummisoolo akna taga ega 30kraadine kuumus. See uni oli alles magus.



Järgmine sihtkoht oli Ngorongoro looduskaitseala. Miljoneid aastaid vana kustunud vulkaani kraater ja väidetavalt üks kaunimaid ürgse loodusega paiku maailmas. Kraatrit nimetatakse tihti ka Eedeni aiaks, kuna tegemist on väikese koopiaga Ida-Aafrika looduse mitmekesisusest. Ngorongoro on ainuke paik maailmas, kus saab ühe päevaga näha nii lõvi, leopardi, ninasarvikut, elevanti kui ka pühvlit. Oleme õnnega koos, kuna kohtusime ninasarvikuga. Lisaks oli põnev jälgida lõvi jalutuskäiku ühest kraatri servast teise. Samal ajal olid kõik teised loomad valveseisundis. Kui lõvi mulle ühe meetri kauguselt otse silma vaatas, siis puges hinge ärevus. Tegemist ikkagi loomade kuninga endaga. Järve äärt kaunistasid flamingode roosad kuhjad.



Kui peale pikka päeva kraatris laagripaika jõudsime ja autost välja astusime, oli üks janune elevant parajasti ametis meie pesuvee ära joomisega. Me ei olnud kadeda ka. Niikuinii oli paras väljakutse igaõhtune külma dušši all käimine.


Kuna ööbisime kahe kilomeetri kõrgusel, siis esimest korda hakkas külm. Talvejope, villased sokid ja suusapesu läksid käiku. 

Ngorongoro looduskaitseala on eriline veel seetõttu, et siin eksisteerivad koos inimesed ja metsloomad. Siin elavad masaid – põline aafrika hõim. Peale läbirääkimisi otsustasime sisse põigata ühte masaide külla, kus tutvusime nende eluolu, tavade ja kommetega. Kas teadsid, et äärmiselt sõbralikud masaid on mitmenaisepidajad.




Meil vedas, saime osa masaide traditsioonilistest lauludest  ja hüppetantsudest. Hüppasime lausa koos nendega.



Ühes tavalises muldpõrandaga savi- ja sõnnikusegust ning puuokstest ehitatud masai onnis istudest mõistad, et elu siin on viimaste sajandite jooksul vähe muutunud. Tahes-tahtmata jõudsin mõtetes selleni, kui hästi meil on ikka läinud.

Safari lõpetuseks sõitsime Serengeti rahvusparki, mida peetakse maailma vägevaimaks. Serengeti avaratel tasandikel on maailma suurim metsloomade kontsentratsioon. Siin elab muuhulgas pool miljonit lõvi. Kustumatu mulje jätsid nn “lõvipuud” ja jõehobude paradiis. Veel saime omal nahal tunda äikesevihma Aafrika moodi.



Kui enne reisi mõtlesin, et mida ma safaril nii kaua teen, siis nüüd võin julgelt väita, et igav pole kordagi hakanud ja näha oleks veel palju. On uskumatult põnev jälgida, kuidas loomad elavad oma tavapärast elu ilma inimese sekkumiseta. Puuduvad piiravad aiad, kedagi ei toideta ning toimub looduslik valik.


Soovitan safarile minna koos kohaliku safarigiidiga. Temata oleksid meil pooled lood kuulmata ning loomad nägemata jäänud. Enamus loomi lihtsalt kaob looduse sisse ära. Ei olnud harvad juhud, kui kivid hakkasid liikuma ja muutusid ninasarvikuteks või kauguses olevad puud osutusid kaelkirjakuteks ning põõsad lõvideks.



Viimase nädala olen elanud ilma elektri, sooja vee, pehme voodi, Interneti ja teiste meile nii iseenesest mõistetavate mugavusteta. Kõige eelpool nimetatuta on täiesti edukalt võimalik elada. Minu selle reisi õppetund – võta oma padi kaasa, siis on elu ilus. See selgus küll alles eelviimasel ööl, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Söögiga oli nagu oli, aga ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu. Peale banaani, siniseks keedetud muna ja riisi väga muud süüa ei julgenudki. Nii pääsesin kõhuhädadest, mis teisi vahelduva eduga kimbutasid.

Kuigi ööbisime spetsiaalselt selleks mõeldud telkimisaladel, siis närvikõdi ja magamata öid kogunes lõpuks omajagu. Looduse hääled panevad kujutlusvõime elavalt tööle. Kuna magasin telgis kõige ääres, siis ärkasin üks öö selle peale, kui keegi teispool riidest telgiseina matsutama hakkas. Minu peast käisid sekundi murdosa jooksul läbi kõik loomad lõvist elevandini. Hommikul selgus, et see oli kõigest sebra, kes mu une viis. Sel ööl ma rohkem magada ei osanud.


Kuna metsloomad liiguvad vabalt ringi, siis on rangelt soovitatav öösel telgist mitte väljuda. Telklatel on küll jahipüssidega valvurid, aga aedu ees ei ole ja iial ei või teada, kellega teel WC-sse kohtuda võid.

Räägitakse, et Tansaaniast paremat kohta safariks annab otsida. Kuigi mul võrdlus puudub, siis kirjutan sellele kahe käega pikemalt mõtlemata alla.

teisipäev, 22. jaanuar 2013

Hello Africa

Lonely Planet ütleb, et Tansaanial on pakkuda hulgaliselt looduse imesid. Imedemaal võttis meid vastu hingemattev kuumus ja lumise tipuga Aafrika kõrgeim mägi Kilimanjaro.



Ei saa öelda, et omal käel selle reisi korraldamine just kergemate killast ülesanne oli, aga hakkama saime. Lennujaamast läksime otse reisibüroosse, kus andsime ära suure hunniku sularaha. Praktiliselt kõik, mis kaasa võetud sai ja lootsime kogu hingest, et kokkulepped peavad. Aafrikas ei saa milleski lõpuni kindel olla.


Esimese sissejuhatuse siinsesse ellu saime Moshis, kus õhtusööki nautisime pimeduses ja kraanist nirises külma vett.

esmaspäev, 21. jaanuar 2013

Kuhu nüüd?

Vanaema kootud villased sokid, suusapesu ja "Sipsik" kotis lähen vastu järgmisele seiklusele. Täna tegin veel viimased hädavajalikud sisseostud shopahoolikute mekas Milanos.


Järgmine peatus on teisel pool ekvaatorit.

reede, 23. november 2012

Kalale

Kohalike jaoks on praegused ilmad pehmelt öeldes kehvad. 30 kraadi on ju päris külm ja sellele lisaks puhub tugev tuul, mille tõestuseks lehvib rannas ujumist keelav punane lipp. Kaldalt vaadates ei tundu asi üldse nii hull olevat. 


Plaan oli sügav ookeani kalapüüki minna tegema, aga selgus, et tänase ilmaga ookeanile minna ei saa. Pidin varvaste ja hammastega paadist kinni hoidma ja vett pritsis nii, et kõrvad ja silmad olid soola täis. Kuna ookeanile minek oli ohtlik, siis otsustati tiirutada väikeste saarte vahel ja püüda merevähke ja mingisuguseid väikseid kalu. Minu Läänemere kalade õppematerjalis sellist liiki kala pole ja seetõttu jään tema nime võlgu. 

Uskuge või mittte, aga mul ei olegi veel igav hakanud, aga iga hea asi saab ükskord otsa ja homme algab 24 tundi kestev kodutee...

esmaspäev, 19. november 2012

Puhkus täies hoos

Paari päevaga on selgeks saanud, et ilmamuutus on siin sekundite küsimus. Täna peale hommikust päikesepaistet hakkas hoogsalt vihma sadama. Jätame puhkamise raske töö järgmisteks päevadeks ja tutvume Varaderoga. Selgus, et ega siin peale hotellide, suveniiripoodide ja kohvikute muud väga polegi. 

Peale paari ebaõnnestunud katset mojitoga sai minu siinseks uueks lemmikuks pina colada. Elu parima pina colada sain just siin Varadero 50. tänaval. Nagu maailmas! 

laupäev, 17. november 2012

Veel natuke ajalugu

Sõit Trinidadist Santa Clarasse, kus külastasime Che Guevara muuseumit ja liikusime edasi puhkuseparadiisi Varaderosse. Järgmised kuus päeva on programmis kirjas ainult kaks kaunist sõna: söömine ja puhkus.


Eilsega võrreldes olen jõudnud paradiisi. Kraanist tuleb sooja vett ja sääsed ei ründa. Täpselt nii palju on mul hetkel õnneks vaja. 

neljapäev, 15. november 2012

Trinidad de Cuba

16. sajandist pärit koloniaallinn Trinidad asub riigi keskosas ja kuulub oma hästi säilinud arhitektuuri tõttu UNESCO maailmapärandi nimekirja. On näha, et hiilgeaaegadel oli see väga kaunis ja arenenud linn. See on esimene koht Kuubal, kuhu toodi sisse orjad, kes hakkasid siinset majandust üles ehitama ja kohalike jõukust kasvatama.

kolmapäev, 14. november 2012

Teistmoodi Kuuba

Paadisõit mööda Kuuba suurimat looduslikku Guama järve viis endisesse indiaanlaste asulasse, kus lisaks muuseumile asub ka sildadega ühendatud armas puhkekompleks. Siin võiks isegi paar päeva logeleda, aga päevakava näeb ette hoopis krokodillifarmi külastamist.

Jätkub roadtrip lõputute suhkruroo ja riisi põldude vahel. Palju on näha põldudel töötamas hobuseid, kellega sõidetakse ka poodi või küla teise otsa sugulastele külla. Kuubal ei ole masinad veel hobuste tööd üle võtnud ja hobune on au sees. 


Õhtul seisan 1819. aastal asutatud prantsuse mõjutustega linna Cienfuegos’e peaväljakul. See on senini nähtud Kuubast täiesti erinev – puhas, avar ja korras, kohati võrreldav Nizzaga.

teisipäev, 13. november 2012

Šokiteraapia Havanna moodi

Jalutuskäik mööda Havanna tänavaid. Tsiteerides iseennast “see ei ole reaalne, et ma siin tänaval kõnnin, palun pildistage mind, siis ma pärast usun”. Järgmine stseen elust enesest. Kui keeldun kardinaalselt raudteejaama minemast oma arust päris veenva põhjendusega, et ma ei julge isegi Balti jaamas käia, siis öeldakse, et oota siin väljas politseinike kõrval. Ootasingi, mis mul muud üle jäi. Veel üks seik sündmuskohalt: maksimaalselt kahe meetri laiune auklik tänav, mille ääres ehitatakse maja. Terve tänav on vett täis, kõnnitee peal prügimägi ja keset teed betoonimikser. Inimesed kõndisid silmagi pilgutamata prügihunnikust läbi. Olgem ausad ma olen ka igasugu asju näinud, aga see ületas minu hügieeni piiri ja minu jalg lihtsalt ei astunud sinna. Õnneks sõitis betoonimikser minema ja mul avanes võimalus otsida rada läbi veeloikude ja betoonikuhjade. Kohalikud elasid minu üritusele häälekalt kaasa. I did it! 


Pimedal ajal on soovitatav sõita taksoga. Peamine põhjus seisneb siiski vist muus, aga nii kottpimedaid tänavad pole varem nähtud. Tänavavalgustus praktiliselt puudub. Seega on võimalik suhteliselt kerge vaevaga ebatasastel tänavatel jalaluu ära murda ja selle peale on mul teatavasti annet... 

Õhtul toimus kabaree-etendus Tropicana. Kostüümid olid suursugused ja tantsijad oma ala professionaalid. Läksin sinna mitte just kõige suuremate ootustega, aga sain toreda elamuse osaliseks. 


Olen Havannas juba kõikjal vähemalt kolm korda käinud. On aeg edasi liikuda.

Hemingway jälgedes

USA kirjanik Ernest Hemingway on ennast Kuuba ajalukku sisse kirjutanud. 

Seisan hotelli Ambos Mundos viienda korruse toas number 511 ja imetlen kaunist Havanna vanalinna läbi nende samade akende, kust ammutas Ernest Hemingway seitse aastat inspiratsiooni oma romaanide kirjutamiseks. Siin alustas ta ka “Kellele lüüakse hingekella” kirjutamist. Järgmised 20 aastat kuni 1960. aastani elas kirjanik vanalinnast 11 kilomeetri kaugusel asuvas 19. sajandist pärinevas villas, mis on tänaseni säilinud täpselt nii nagu see temast jäi. Kirjanik lootis siia kunagi tagasi pöörduda, aga elu tahtis teisiti. Siin seisab ka tema kuulus paat Pilar. 

Lisaks on Havannas palju restorane ja baare, mis on tuntud kui Hemingway lemmikud. Tema nimi müüb hästi. Kes siis ei tahaks süüa salati, mida armastas Hemingway. Näiteks La Bodeguita del Medio on baar, mida peetakse mojito sünnikohaks. Mojitot on siin valmistatud alates baari avamisest 1942. aastal. See on üks väheseid kohti linnas, kus tuleb võidelda koha eest, kuna siin on alati rohkem rahvast kui sisse mahub. See ongi selle koha võlu ja üks turistide must be koht. Hemingway on öelnud: “My mojito in La Bodeguita, My daiquiri in El Floridita”. 


El Floridita kokeilibaaris seisin baarileti ääres kõrvuti kirjaniku endaga ja teiste sigareid tossutavate vanameestega. Seda kohta peetakse Kuuba daiquiri koduks, valikus on 15 erinevat sorti. Võite ise arvata, mis siin Hemingway lemmikuks oli. 

Mojito polegi “õige” mojito. Vähemalt minu teadvuses on ta midagi muud, kui põõsas münti rummi, jääkuubikute ja sodaga. Meil pakutav mugavdatud variant sobib mulle oluliselt paremini.

esmaspäev, 12. november 2012

Segased lood

Täna omandasin teoreetilised teadmised, kuidas käsitööna sigareid valmistada. Tegemist on omaette teadusega. Veel kondasin mööda pimedaid koopaid ja nagu tavaks saanud, siis iga koopa lõpus on valgus, kuhu viis paadisõit mööda maa-alust jõge. 

Kaubandusega on siin omamoodi lood. Ma polegi lõpuni aru saanud, et kes, mida ja kust osta saavad. Tavapoes müüakse kohalikku kaupa, nt suhkrut, riisi ja rummi, mida saab osta Kuuba peesodes (CUP) ehk rahvuslikus valuutas. Kaup jaguneb omakorda kaheks: normatiivse hinnaga (productos normados) igale ühele normiga ettenähtud kogus ja kui mõnele sellest "väheks jääb", siis on turuhinnaga (productos liberado), (hinnad ca 5 korda kallimad). Veel on nn valuutapoed, kus müüakse imporditud ja paremat kohalikku kaupa (need hinnad ca 24 korda kallimad), mille eest saab tasuda ainult konverteeritavates peesodes (CUC). Turistile vahetatakse ainult konverteeritavat valuutat ja kohalikud saavad palka ainult rahvuslikus valuutas. 1 CUC = 24 CUP.


Turism on Kuuba peamine majandusharu. Nad elatuvad turistide rahast ja seda on tunda igal sammul. Näiteks rongipilet maksab kõigile 1 raha, tegelikult tähendab see, et turist maksab 24 korda rohkem kui kohalik elanik. Nii lihtne see ongi. 

Iga liigutuse eest küsitakse jootraha. Minu jaoks on võõras mitte millegi tegemise eest raha maksta. Olen kohati väga ülbe turist. Palun väga vabandust.

pühapäev, 11. november 2012

Isadepäevaks Havannassse

Jalutuskäik ajaloolises Havannas. Linn on täis suursugust ja kaunist arhitektuuri, kuid siia on kiiresti investeeringuid vaja, vastasel korral laguneb kõik koost. 

Hommikul kell 11.00 on viimane aeg alustada isadepäeva tähistamist – kes mojito ja kes õllega. Ainus vabandus on, et kodumaal on kell juba 18.00. 


Kuuba ja rumm moodustavad terviku. Havana Club Rum Museum’s avanes võimalus tutvuda rummi valmistamise põhitõdedega. Muuhulgas selgus, et Cuba Libret hakati valmistama USA-s kuiva seaduse ajal, kui Kuubast imporditud rummi segati Coca Colaga, et varjata alkoholi. 

Kuuba peaks olema ainuke koht maailmas, kus tänapäeval sõidavad ringi 1950. aastate Ameerika autod. Isegi mina, keda üldjuhul jätavad autod külmaks, seisan keset sõiduteed, et võimalikult häid kaadreid jäädvustada. Osaleksin just kui mõne ajaloolise filmi võtetel. Ekskursioon jätkubki ühe roosa 76 aastat vana Chevroletiga, mis on uuenduse käigus Volga mootori saanud. Tegemist on tõelise uunikumiga, mille tehnilist seisundit on võimatu kirjeldada. Seda lihtsalt pole, aga uskuge või mitte, auto sõidab. Ainulaadne kogemus. 


Paar tundi und ja siis maailmakuulsat trubaduuridest koosnevat Buenavista Social Clubi esinemist vaatama. Ei tea, kas asi on ajavahes või milleski muus, aga ei jätnud kustumatut muljet.

reede, 9. november 2012

Üks õhtu Londonis

Linn oma endises headuses. Vasakpoolse liiklusega on mul endiselt probleeme ja seetõttu leian ennast pidevalt vastassuunavööndist. Nüüd on tõestatud, et ka lumeta võib jõulutunnet tunda. Jõuludeks ettevalmistused käivad täie hooga. Kaupluste vaateaknad on nagu pildid muinasjuturaamatust. Londonil on see miski, mis mind siia tagasi tõmbab. Õnneks elab siin häid sõpru, kellele saab alati külla tulla. 


Legendaarse Queeni muusika rokib sajaga ja inimesed armastavad seda endiselt. Juba 10 aastat on Londoni muusikateatrite lavadel mängitud muusikali “We Will Rock You”. Saalid on puupüsti täis ja publik on vaimustunud. Nii juhtus ka minuga.