Viimane päev Matterhorni vaatega

Täna sõitsin veel korra üles mäkke, sedapuhku metrooga, kuid suuski enam alla ei pannud. Istusin hoopis beebiga kohviku terrassil, jõin kakaod ja vaatasin, kuidas suusatajad meist mööda tuhisevad. Taustaks otse loomulikult imeline Matterhorn.

Ilmaga vedas seekord täielikult. Kui eelmisel nädalal möllas siin lumetorm ja paljud rajad olid kinni, siis meie saime seitse päeva kevadist päikesepaistet ja imelisi suusaradu.

Täna on Zermattis üle 360 km suusaradu, aastaringne liustikusõit ja maailmatasemel restoranid. Aga kui õhtul kirikukellad helisevad ja mäetipp roosaks värvub, on lihtne ette kujutada seda iidset küla, kust kõik kunagi alguse sai.

Võib-olla just see kontrast, metsik loodus, sügav ajalugu ja kaasaegne mugavus, teebki sellest kohast midagi enamat kui lihtsalt järjekordse suusakuurorti.

On kohti, mis näevad piltidel ilusad välja. Ja on kohti, mis päriselus on veel ilusamad. Zermatt on kindlasti üks neist.

Kevadine veebruar

Eile näitas termomeeter külas päikese käes kohati juba 22 soojakraadi. Mõned inimesed jalutasid isegi lühikeste varrukatega ringi ning lumi külast on praktiliselt kadunud.

Täna käisin jälle rongiga täitsa tipus ära ja sain lõpuks pilvitu ilmaga nautida imelisi panoraamvaateid ning mõnusaid suusaradu. Lõunaks tulin tagasi külla.

Beebi tudus kärus kiriku taga vaikuses ja rahus, jõe vulin taustaks. Mina istusin pingil ja lasin päikesekiirtel endale pai teha. Siin on kevad igal juhul käes.

EV108

Eile jalutasin Zermatti risti-põiki läbi. Kitsad tänavad, puidust chalet’d, kirikukellad ja hobukaarikud. Autovaba külasüda on siiani säilinud ja annab kohale erilise rahu ja unikaalsuse.

Täna sõitsin rongiga üles Gornergrat’i, lootuses näha kuulsat panoraamvaadet. Pilved olid ees, kuid isegi ilma selleta oli kõik imeline.

Hiljem iglupargis päikese käes peesitades ja jalgu puhates tuli pilvedesse auk ja legendaarne tipp ilmus taas nähtavale. Need paar minutit olid ootamist väärt.

Rajad olid mõnusalt tühjad ja ilm uskumatult soe. Iga päevaga läheb järjest soojemaks. 3000 meetri kõrgusel ilma kinnasteta ja lahtise jopega suusatada veebruaris tundus täiesti ebareaalne.

Õhtul sõime traditsioonilisi kiluvõileibu ja kalamarja. Taustaks Eesti presidendi kõne ja kleidiparaad. Väike Eesti keset Alpe.

Toblerone’i mägi

Täna hommikul kardinaid eest lükates avades postkaardi vaade. Seal ta oligi. Täiuslik kolmnurk keset sinist taevast. Toblerone’i šokolaadilt tuttav Matterhorn.

Päike paistis ja taevas oli pilvitu. Päev möödus mägedes ja külas jalutades. Pildistasin seda legendaarset tippu igast võimalikust nurgast ja tundub, et sellest ei saa kunagi küll.

Just see sama mägi tõi Zermatti kunagi maailma kaardile. Aasta siis oli 1865, kui alpinistid jõudsid esimest korda Matterhorni tippu. See sündmus, triumf ja tragöödia korraga, jõudis Euroopa ajalehtede esikülgedele ning muutis väikese mägiküla maailmakuulsaks sihtkohaks. Sealt edasi tulid hotellid, raudtee ja tõstukid.

Täna seisan keset moodsat suusaparadiisi, aga vaatan ikka seda sama metsikut mäetippu.

Suusanädal Zermattis

Lennuk maandus vihmasajus. Õhtuks jõudsime Zermatti, kus nähtavus oli praktiliselt null. Pilved rippusid madalal ja mägesid polnud nähagi. Olime nagu paksu vati sees.

Tegelikult peaks Šveitsi sümbol Matterhorn meie aknast paistma, aga pilved lihtsalt varjavad selle ära.

Raske uskuda, et see kuulus suusakeskus oli kunagi vaid väike ja vaikne põllupidajate küla oru lõpus. Elu kulges siis lehmade, heina tegemise ja aastaaegade rütmis, kuni üks mägi muutis kõik.