reede, 8. november 2024

Miavana

Madagaskaril veedetud viimased päevad on olnud justkui muinasjutt – Miavana rahu ja looduse ilu pakkusid nii lõõgastust kui ka omajagu seiklusi.

Et päris mittemidagitegemisega ära ei harjuks, on siin hulgaliselt võimalusi aktiivseteks tegevusteks. Ühel hommikul käisime võpsikus leemureid otsima. Anjajavyga võrreldes on neid siin vähem, kuid sattusime hoopis suure kameeleoni peale, kes sulandus osavalt ümbritseva puutüvega ühte. 


Kohalikud väidavad, et metsas kohtab kameeleone harva ja nad eelistavad liikuda pigem majade läheduses. Hiljem õnnestuski näha üht eredavärvilist isendit – täpselt sellist, nagu nad minu unistustes Madagaskaril olema peavad. Kui tahtsin teda kätte võtta, soovitati mul ettevaatlik olla, sest kameeleonid võivad hammustada. Ja tõesti, ta hakkas rahmeldama ja kähises häälekalt.


Muide, malagasside seas pole kameeleonid väga populaarsed, sest neid peetakse koledateks. Nad sulanduvad oma keskkonda aeglaselt ja liiguvad väga rahulikult. Kameeleone on maailmas üle viiekümne liigi ja enamik neist elab just Madagaskaril.

Järgmisel päeval proovisime kätt kalapüügil ja tõime koju uhke saagi, sealhulgas ühe kauni yellowfin tuuni. Mitu päeva sai sellest kõhu täis.


Eile snorgeldasime ja sattusime hingematvasse veealusesse maailma, kus meid ümbritsesid tuhanded värvilised kalad ja korallid. Just siis, kui olime paati tagasi roninud, hüüdis keegi „merikilpkonn!“ – ja kõik see mees kargas uuesti vette. See oli minu elu esimene kilpkonnaga koos ujumine ja jääb kauaks meelde.

Looduse rütmis elamine tõi kaasa ka ootamatuid hetki – nagu õhtupoolik, mil minu reisikotist jooksis välja rott. See „lemmikloom“ muutus kohe palju armsamaks, kui kuulsin, et kõrvaltoas pesti hambaid koos väikesemat sorti maoga.

Täna otsustasin aja maha võtta ja nautida rahu oma villa juures – ujuda, lugeda ja lihtsalt olla. Isegi söök toodi koju kätte. See rahulik päev oli täiuslik lõpetus Madagaskari seiklustele.

Madagaskar oli pikka ootamist väärt unistuse täitumine. See saar on nagu suur loodusõpetuse tund – midagi palju enamat kui lihtsalt leemurid ja kameeleonid. Madagaskar on elurikkuse ja traditsioonide kirev kaleidoskoop, mille muudavad eriliseks sõbralikud inimesed, unikaalsed loodusimed ja põnevad elamused. See on maapealne paradiis, kus looduse lähedus ja igapäevaelu põimuvad harmooniliselt.

Suur aitäh imelistele kaasreisijatele, kes tegid sellest elureisi! 🩷

esmaspäev, 4. november 2024

Tsingy'd

Üleeile lendasime Anjajavist Madagaskari põhjatippu, Antsiranana lennuväljale, kus meid ootasid helikopterid, et viia Nosy Ankao saarele. See on koht, kus saab lõpuks aja päriselt maha võtta ja puhkusest puhkama hakata.


Kuid mitte kauaks. Täna ärkasime vara, et alustada teekonda Madagaskari ühe loodusime, tsingy’de juurde, mida peetakse saareriigi kõige põnevamaks vaatamisväärsuseks.

Külastasime Ankarana rahvusparki, mis asutati 1956. aastal ja katab 182 km² suuruse ala. Tsingy’d ehk teravkarrid on kivivormid, mis meenutavad tuhandeid püsti seatud pussiterasid, ulatudes kuni 30 meetri kõrgusele. Nende lubjakiviteravike vahel kulgevad kitsad praod, kus inimeste liikumine on peaaegu võimatu, kuid kohalikud ütlevad, et leemurid suudavad osavalt nende vahel navigeerida.



Vaateplatvormile jõudmiseks tuli läbida kaks kilomeetrit matkarada lõõskava päikese all, kuid vaated olid seda pingutust väärt. Tagasitee kujunes tõsisemaks katsumuseks, sest tumedal kivipinnal kerkis temperatuur kohati juba 40 kraadini. Kohalike soovitus varakult liikuma asuda osutus vägagi asjakohaseks.

Seejärel suundusime helikopteriga edasi roosade tsingy’de juurde, mis avastati alles 1985. aastal, kui mets maha raiuti ja tornaado pinnase minema viis. Nii paljastusid maa seest need ainulaadsed liivakivist vormid, mis on sellest ajast alates ilmastikutingimuste tõttu pidevas muutumises, pakkudes igal külastusel midagi uut.



Lõunaks jõudsime tagasi oma saarele, kus jätkasime "puhkamise rasket tööd". Õhtusöögi ajaks saabus ka kauaoodatud vihm, mis tuli taas korraliku padukana.

reede, 1. november 2024

Elu kalurikülas

Hommikul, enne suuremat kuumust, külastasime kohalikku kaluriküla. Kuna teid sinna ei vii, sõitsime paadiga otse randa. Kohale jõudes oli osa kaluritest veel merel, kuid üks seltskond võttis võrgust sardiine välja.



Jalutasime läbi Anjajavi küla, kus majad on ehitatud palmilehtedest katustega ning koosnevad tavaliselt köögist ja elutoast. Külas on ka lasteaed ja kaks kooli, mille õpetajate palga maksab hotell, kus me peatusime. Suur osa hotelli töötajaist on pärit sellest külast, mis muudab hotelli piirkonna suurimaks tööandjaks. Kogukonnatunne on siin selgelt tajutav.


Küla elanikest pooled on moslemid ja teine pool kuulub kohalikku sakalava hõimu. Igal perel on oma kookospalm. Kui oma kookosed otsa saavad, siis võib naabrilt küsida, kuid neid ei müüda ega osteta. Malagassid paistavad õnnelikud ning nende elu toimib looduse ja kogukonna harmoonias.



Tagasi hotelli jõudes sain lõpuks oma kaua oodatud puhkuse basseini ääres. Kui palusin kookosvett, ronis üks kohalik palmi otsa ja viskas mõned kookospähklid alla. Mõne minuti pärast sain nautida värsket kookost.