Kuna siin on levinud mõtteviis, et küsi ja sulle antakse, siis ütlesime eile hommikul naljaviluks, et meil on täna vastlapäev. Siis me sööme hernesuppi, seajalga ja vastlakuklit. Ning liugu laseme ka.
Uskuge või mitte, aga õhtul serveeriti meile Aafrika tähtede all hernesuppi. Ma ju ei söö hernesuppi, aga seda siin võin süüa kasvõi iga päev. Üllatused sellega ei lõppenud. Järgmisena toodi lauda terve siga. Ülimaitsev. Selleks hetkeks olime veendunud, et magustoiduks on vastlakukkel. Nii täpselt oligi. Ma ei ole mitte kunagi varem nii head kuklit saanud. Päriselt ka. Kuni tänaseni ei kuulunud vastlakukkel minu lemmikute hulka. Nii ütlesin ka meie Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit kokale. Parimad vastlakuklid minu elus. Nad otsisid Internetist retsepti ja tõlkisid selle Google’i abiga ära. Respekt!
Endiselt vastlagurmeest joovastuses hakkas kostma tuttavat meloodiat. Peale mõningast hämmingut nägime, kuidas mööda randa sõidab meie poole vilkuvates jõulutuledes traktor, mille taha on kinnitatud ratastega saan. Lähemale jõudes avastasime, et saan on värvitud sini-must-valgeks ja see tuttav laul kõlas nii „Küll on kena kelguga hangest alla lasta...“. Ronisime saani ja saime oma vastlaliu ka tehtud. Tõestatud, et ka lumeta saab vastlatunnet tunda. Olime sõnatud ja õnnelikud. Selline Aafrika moodi vastlapäev mulle igal juhul meeldib.
Kui esimestel päevadel anti meile lootust, et tuul vaibub ja saame kalale, siis tänaseks on selge, et tuulest pääsu pole. Hoolimata sellest on kõik veespordi harrastajad leidnud oma. Lisaks snorgeldamisele on minu vaieldamatuks lemmikuks seabob, millega saab käia lähedal asuvate korallide juures veealust elu uudistamas. Mustmiljon erinevas suuruses värvilist kala, sinised ja punased meritähed, kaheksajalad, merisiilikud. Isegi raikala on õnnestunud paar korda kohata. Nagu ujuks lõputus akvaariumis.
Tänane päev erines teistest sellepoolest, et peale järjekordset imelist õhtusööki korraldati meile välikino seanss. Hiigelsuur ekraan oli mereranda üles pandud ning vaibad ja diivanid kohale tassitud.
Isegi popkorn toodi lauda. Film „Chasing Coral“ naelutas kümme eestlasest reisiselli pooleteiseks tunniks ekraani ette. Taustaks lainete kohin ja tähistavas. Elu on ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar