Pühapäev, 14. veebruar 2021

Kohtumine loodusega & sõbrapäev

Oleme nagu Robinsonid, kes on kümneks päevaks üksikule saarele sattunud. Ainult selle vahega, et lisaks meile on siin arvestatav kogus abistavat personali. Tänastes teistmoodi oludes me mujale ekskursioonile minna ei kavatse, vaid võtame oma paradiisisaarest viimast.


Kuna saar on ainult kaheksa hektarit suur, siis mööduvad päevad rahulikus kulgevas tempos. Kord päevas jalutame ümber saare. Kaua käik aega võtab sõltub sellest, kas minna mõõna või tõusu ajal ning kas omal käel või kutsume kaasa kohaliku floora- ja faunahuvilise. On selgeks saanud, et oma käel õnnestub saarele ring peale teha 10 minutiga. Kui Sean kaasas on, siis läheb poolteist tundi. Tema loodusõpetuse tunnid lihtsalt haaravad kaasa. Tänu Seani veenmisoskusele hoidsin käes meritähte, millimallikat ja krabi.



Esimest korda elus nägin austrikolooniat. Ei teadnudki varem, et tõusu ajal, kui austrid vees on, teevad austrikarbid ennast lahti. Mõõna ajal jälle sulguvad. Kinnisesse karpi jääv vesi hoiab neid järgmise tõusuni elus.


Puudutasin hiiglaslikku kaheksajalga, kes imes oma kombitsaga nagu iminapaga. See oli ehmatav kogemus. Kohtusin ka merisiilikute ja merikurgiga. Veel õnnestus tutvuda maailma kõige nunnuma kalaga - kerakalaga.


Saar on täis erinevas suuruses krabisid. Nendest pääsu pole. Pidevalt tuleb jalge ette vaadata, et mõnele peale ei astuks. Esimestel päevadel oli päris hirmus. Pimedas ehmatasin ja karjusin korralikult, kui nad üle varvaste jooksid. Mida aeg edasi, seda rohkem üksteisega harjusime.


Kui eile saime vahelduva eduga vihmahoogusid tunda, siis tänase sõbrapäeva puhul tuli päike välja. Mis omakorda tähendas, et tuli hakata varju otsima. Lisaks võrkkiigele omastasin ühe mereäärse baldahhiini. Hea raamatut lugeda.


Täna saime tunda saare elu valu. Öösel läks elekter ära. Meie jaoks see hull katastroof ei tundunudki. Natuke palav oli magada, aga saime hakkama. Kaaluti juba varianti, et meid saadetakse paariks päevaks Sansibarile. Minul isiklikult on Sansibarist ainult head mälestused, aga tänastes oludes ei tundunud mõistlik kohalike sekka minna. Seega keeldusime oma saarelt lahkumast. Meie õnneks lennutati helikopteriga generaatori varuosad pealinnast kohale. Õhtuks oli elekter tagasi ning sõbrapäeva õhtusöök sai alata.


Pidulik eine murul koos homaari ja šokolaadikoogiga. Nagu näha, siis terve päeva jooksul pole rooside ja punaste detailidega koonerdatud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar