Neljapäev, 8. oktoober 2020

Šokolaadimuuseum ja hipsterite jälgedes

Eilse raamatulugemise päeva tippsündmus oli lõunasöök keset nõukogudeaegset nostalgiat kohvikus Leningrad. Läksin ajas 30 aastat tagasi. Nii palju tuttavat ja vähem tuttavat kraami on siia kokku kogutud. Toit oli minu jaoks seekord teisejärguline, kuigi tuleb tunnistada, et guljašš tatraga sobis konteksti ideaalselt.

Kesklinna saginast põhjas elab oma boheemlaslikku elu Miera tänav, kuhu on end sisse seadnud restoranid, käsitööpoed ja loomeasutused. Kodune kohvik Mierā meelitab sisse astuma, aga mitte selleks pole ma täna siia tulnud.

Põhjust tuleb otsida hoopis aadressilt Miera tänav 22, kus asub Laima šokolaadimuuseum. See šokolaadiparadiis ei ole nõrkadele, vaid tõelistele šokohoolikutele. Kõige magusam muuseumi kogemus minu elus. Alustuseks antakse igale külastajale tops vedelat šokolaadi. Seejärel saab rännata šokolaadi ja Laima ajalukku. Minu üllatuseks on neil eestikeelne audiogiid. Kindlasti soovitan, nii saab oluliselt rohkem infot ja täitsa ema keeles.

Mõned faktid, mis sellest infotulvast meelde jäid. Värske kakaovili lõhnab nagu kurk. Praegu toodab Laima 250 erinevat toodet ja ekspordib neid 20 riiki üle maailma. Disain on alati olnud Laima uhkuseks. Kommi Serenaad pühendas šokolaadimeister ühele naisele. Viimati nimetatud kommi retsept on ainus, mis suudeti NSVL ajal venelaste eest salajas hoida. Sefiir oli nõukogude ajal kõige armastatuim maiustus. 1847. aastal valmistati Inglismaal esimene šokolaaditahvel. Kakao viljad kasvavad välja kakaopuu tüvest mitte okstest ning puu võib elada kuni 200-aastaseks. Keskmiselt sööb eurooplane aastas ära kuus kilogrammi šokolaadi.

Nagu muuseumides tavaks, siis lõpetuseks suunatakse sind poodi, kust saab kõik eluks vajaliku kaasa osta. Ei lahkunud minagi tühjade kätega.

Šokolaadimuuseumi naabruses asub Tallinna tänava kvartal, mis meenutab meie Telliskivi loomelinnakut. Avastasin selle koha enda jaoks 2019. aasta suvel, kui nautisin siin koos paljude teistega head muusikat, maitsvaid ampse ja kõige trendikamaid jooke ning imetlesin kohalike noordisainerite kätetööd. Täna on siin peale minu veel kolm inimest. Pisut ootamatu, aga mulle sobib, sest hetkel väldin suuri rahvamasse.

Kuna ilm on jälle mõnusalt soe ja päikseline, siis koju tagasi jalutasin pikema ringiga. Vaatasin üle legendaarse juugendkvartali, mille moodustavad Alberta, Elizabetese, Vīlandese ja Strēlnieku tänavad. Kas teadsite, et ligi kolmandik Riia südalinna hoonetest on juugendstiilis. Siit ka põhjus, miks Riiat kutsutakse tihti Põhja-Euroopa art nouveau pealinnaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar