Eilse vihmase päeva veetsin tubaselt filmide ja raamatute seltsis. Õhtul ajasin ennast diivanilt püsti ja põrutasin Kipsala jõesaarele, kus ootas restoran Fabrikas Hercogs, mida julgen soovitada ka kõige suurematele toidunautlejatele. Lisaks imeline vaade ja suurepärane teenindus.
Täna asusime varakult teele. Riiast pooletunnise autosõidu kaugusel asub Ķemeri, mis on tegelikult üks osa Jūrmala linnast.
Jūrmala on üks vähestest linnadest Euroopas, kus saab nautida värsket mereõhku ja männimetsade looduslikku aroomiteraapiat. Kolmandikku linna pindalast katab mets. Siin on mets sõna otseses mõttes linna tunginud. Üks Jūrmala pärleid on Ķemeri rahvuspark oma inimtegevusest puutumata 8000-aastaste rabadega.
Ķemeri piirkond on läbi ajaloo olnud eriline selle poolest, et dolomiidist aluspõhjakivimi ja laiuvate rabade koostoimel tekivad siin väävliveed. Sel põhjusel pandi 18. sajandil alus Ķemeri kuurortile. Siinsete väävlivee allikate ja mudavannide raviomadusi käidi nautimas kõikjalt Euroopast. Kuurort kogus hoogsalt populaarsust ning 1912. aastal avati otserongiliin Ķemeri-Moskva.
Sattusime raudteejaama uudistama just siis, kui rong seal peatus. Ei olnud Moskva rong. Riia oma oli.
Tänapäeval annavad iidsest hiilgusest tunnistust ainult arhitektuurimälestised, kuid väävlirikas mineraalvesi ja ravimuda eksisteerivad praegugi.
1997. loodi siinsete märgalade kaitseks Ķemeri rahvuspark, mille muudavad eriliseks suur bioloogiline mitmekesisus, ainulaadne Ķemeri nõmm ning mineraalvee ja ravimuda leiukohad.
Suur Ķemeri nõmme matkarada on Ķemeri rahvuspargi populaarseim vaatamisväärsus, mis tutvustab raba ja sealseid elanikke. Laudtee viib samblike, rabamändide, laugaste, tumedate järvede ja kailulõhna maailma.
Meie eesmärk oli saada pealinna majade vahelt loodusesse. Olime ühed esimestest, kes kohale jõudsid ja nii õnnestuski privaatselt rada läbi jalutada. Oli üks päikeseline hommikupoolik keset lõputut looduseilu.
Jomas iela on Jūrmala süda. Räägitakse, et just siit sai Jūrmala alguse. Ajal, kui Jūrmalat katsid suured liivaluited, puhus tuul liiva laiali ühes suunas ja teises suunas, vormides luiteid ja nende vahel peituvaid orge. Lätis kutsutakse sellist orgu joma’ks ning tänapäeval Jomas iela nime kandev peatänav rajati ühte sellisesse orgu. Tänav on algusest peale olnud linna keskuseks. Võib vaid ette kujutada, mis siin suvisel turismihooajal toimub. Kuna täna rannailma pole, siis õnnestus ühes peatänava restoranis rahulikult lõunat süüa.
Pole kindel, kas olen Jūrmalas varem käinud. Võib-olla kunagi lapsepõlves. Samas on täiesti võimalik, et olen viimane eestlane, kes siia sattus. Nüüd siis ka „Läänemere Riviera” oma silmaga nähtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar