Kiiev

Kuna mingil seletamatul põhjusel pole otselendu Astanast Tallinnasse, siis õnnestub tänane hommikupoolik veeta Ukraina pealinnas Kiievis.

Kasahstan

Paar päeva tagasi sadas Kasahstani põhjaosas paiknevas pealinnas Astanas lund. Tundub uskumatu. Õnneks meil vedas ja esimene lumi jäi nägemata, sest nagu ütleb laulusalm, et esimene lumi sulab alati... 

Veel 15 aastat tagasi asus siin steppide keskel väike küla, aga nüüd võimas pilvelõhkujatega moderne ja kiiresti arenev suurlinn. Suursugune Astana on oma 800 000 elanikuga suuruselt riigi teine linn endise pealinna Alma-Ata järel. Õitsele puhkenud arengu taga on maapõuest purskav nafta ja Mendelejevi tabel täies kooseisus. 

Kolm asja, mis Kasahstanis kindlasti tegema peab: ööbima jurtas, sõitma hobusega ja jooma kumõssi. Mul jäid kõik tegemata, järelikult tuleb tagasi tulla.

Uus ja vana

Meie giid Golib on tore ja haritud mees, kes räägib vabalt nii vene kui inglise keelt ning pole suu peale kukkunud. Nädalaga sai ta täitsa oma inimeseks.

Peale poolepäevast bussisõitu jõudsime oma ringreisilt tagasi pealinna. Buhhaara ja Samarkand paiknesid Usbekistani läbinud siiditeel ja on ajaloolised võimu- ja kultuurikeskused. Seda hästi säilinud ajaloo hõngu oli tunda igal sammul. Vastandiks neile on Taškent, kus näeb kaasaegsemat kultuuri. 

Usbekistan on veel turistidele avastamata maa. Ka minu esialgne kartus selle riigi suhtes oli põhjendamatu. Siinsed inimesed on väga sõbralikud. Hea näide on, et lähed teeääres müüdavatest arbuusidest ja melonitest pilti tegema ja saad kingituseks meloni. 

Oskan Usbekistanist rääkida vaid head. 

Samarkand

Samarkand on enam kui 2500 aastase ajalooga piirkonna üks vanimaid linnu. Olgem ausad, see linn on tõeline pärl keset kõrbe. 

Lisaks kuplitele, mausoleumidele, basaaridele, minarettidele jättis kustumatu mulje idamaa turg “Siyob”. Panin oma vaimu valmis millekski kohutavaks, aga tegemist oli ühe puhtama ja korrapärasema turuga, mida minu silmad näinud on. Kauba valik on mitmekesine ja teeb kadedaks.

Madala profiili hoidmine ja sulandumine ei õnnestu hästi, sest ainuüksi valge inimene on vaatamisväärsus.

Kohtumine Timuriga

1380. aastatel ühendas kogu piirkonna oma võimu alla Timur, kelle rajatud dünastia ajal oli Usbekistan viimast korda maailma kultuurikeskus. Täna lõunaks jõudsime Shahrisabzi, mis on suurvalitseja Timuri sünnilinn. Kõik siinsed vaatamisväärsused on suursugused ning seotud Timuri ja tema lähedastega.

Õhtuks jõudsime mööda kõrbeteid Samarkandi – linna, mis on läbi sajandite olnud erinevate kultuuride ristumiskohaks.

Buhhaara

Buhhaara on olnud üks tähtsamaid keskusi ajaloolisel siiditeel. Täna jalutasime ringi selle kunagise pealinna tänavatel. Tutvusime erinevate mošeede, kuplitega kaetud basaaride, minarettide, vaibapoodide jm. Kõik nimed on totaalselt sassis. Kõige suurema mulje jättis Samaniidide mausoleum, mis peaks olema vanim säilinud Kesk-Aasia tellisrajatis.

Lõunasöök jättis kustumatu mulje – lihasööjad herilased, maailma parim šašlõkk ja viinamarjad, mis kukkusid laest otse lauale. 

Elu keset kõrbe

Tänase päeva veetsime ratastel. Giidi esimene lause peale bussi istumist oli, et kuna põhitee on ehitustööde tõttu suletud, siis sõidame mööda teed, mis tegelikult polegi tee. Peale põllumajanduspiirkonna läbimist ületasime Amudarja jõe ja enamus teekonnast kulges läbi Kõzõlkumi kõrbe. Peale ainukese teeäärse “restorani” köögiga tutvumist otsustasime lõunasöögist loobuda, kuna sealne toit ei sobinud meie kõhu mikroflooraga. Õnneks oli meil üks ettenägelik pundis, kes oli kodus leiba küpsetanud ja päästis täna ühe musta leivaga 12 eestlast näljasurmast. Kaheksa tundi mööda kunagist karavaniteed läks nagu lennates ning pilafi ja arbuusi nautisime juba Buhhaaras. Peale pikka nälgimist võite ise ette kujutada kui maitsev kõik oli.

Usbekistanis on 300 päikselist päeva aastas. Suvel võib õhutemperatuur tõusta 60 kraadini. Ei taha teada, mis tunne on, kui oled riietega saunas ja päike paistab lagipähe. See kogemus pole vist põlise põhjamaalase jaoks.

Hiiva

Lisaks kahetunnisele ajavahele ja peale kahte kolmetunnist ööd tundub, et magamine polegi siin elus primaarne. Tegelikult ikka on küll.

Peale järjekordset lennureisi jõudsime Urgentši, kust jätkus teekond UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja kuuluvasse Hiivasse. See on väidetavalt ainus terviklikult säilinud linn Kesk-Aasias. Ööbisime endises partei peakontoris.

Kahe päevaga on selgeks saanud tõsiasi, et menüüs on üks vein ja vähemalt 17 erinevat sorti viina. Isegi põlised veinigurmaanid õpetati viina jooma. Roomas käitu nagu roomlane.

Esmamulje võib olla petlik

Lennuk maandus Usbekistani pealinnas Taškendis. Talvejope võib vist tõesti kohvrisse unustada, sest kätte on jõudnud suvi. Esimese kultuurišoki sain passikontrolli järjekorras, kui avastasin ennast pidevalt saba lõpust. Peale toibumist võtsin kohalike eeskujul küünarnukid appi, vastasel juhul oleksin veel praegugi seal. Tundsin end piisavalt ebamugavalt, kui mind ümbritsesid tumedates nahktagides sõna otseses mõttes seljas elavad ja kuklasse hingavad kuumaverelised tõmmud kohalikud. Teadjamad meenutasid nõukaaega. 

Usbekistanil on olnud nii paremaid kui halvemaid aegu. Kuna Usbekistani läbis siiditee, siis tihe kauplemine pani aluse piirkonna majanduslikule õitsengule. Samas oli Usbekistan endise Nõukogude Liidu üks vaesemaid piirkondi. Tänapäeval on Usbekistan maailma teine puuvilla eksportija. Nad nimetavad puuvilla “valgeks kullaks”. Olulisel kohal on ka kuld ja maagaas.

Teel tundmatusse

Minu seekordne puhkuse sihtkoht tekitab inimestes vastakaid reaktsioone. Paljud meenutavad nostalgiaga oma aastatetaguseid reise ja kohtumisi. Isegi mustvalged pildid otsitakse sahtlipõhjast välja. Mingil seletamatul põhjusel googeldasin paar päeva tagasi ja sain välisministeeriumi koduleheküljelt teada, et võimaluse korral palun riiki mitte siseneda – terrorioht. Sel samal hetkel puges minu hinge ärevus, aga ka uudishimu, õnneks tagasiteed enam pole... 

See puhkus on olnud suureks motivaatoriks. Ootasin pikalt ühte korraliku päikeseenergia laksu ja muule ei mõelnudki, aga nüüd ei oska isegi kohvrit pakkida. Nagu puuga oleks pähe saanud. Viimasel minutil viskasin välja kõik kleidid ja võtsin kaasa asjad, millega peaks olema võimalik madalat profiili hoida. Usbekistan siit ma tulen! Kuni tänaseni olin veendunud, et viibin enamuse ajast Kasahstanis ja paar päeva Usbekistanis, aga selgus, et tegelikult on kõik hoopis vastupidi.

Kaks päeva Pariisis

Kogu Prantsusmaa elab praegu Tour de Franci joovastuses. Nii nagu need tublid sportlased lõpetavad mõne aja pärast oma võistluse Pariisi peatänaval  Champs-Élysées'l, tegin seda ka mina. Küll natuke teises võtmes, aga siiski ;).

Juulikuu ilm on minu jaoks ootamatu – vihma sajab ja temperatuur jääb kõvasti alla 20 kraadi. Samas mööda poode kolamiseks kõlbab küll. Taaskord veendusin, et Pariisi metroovõrk on lihtsalt suurepärane. Isegi minusugune „orienteerumisgeenius“ saab probleemideta hakkama.

Lisaks Rue de Rennes'i, Avenue des Champs-Élysées'i ja Rue de Rivol'i taasavastamisele, jäid teele ette vanad tuttavad: kunstimuuseum Louvre, Eiffeli torn, Jumalaema kirik, Pompidou kultuurikeskus, võidukaar, Invaliidide kirik ja kohvik les philosophes. Ma armastan seda linna, aga elada siin vist ikka ei tahaks...

Keskaeg kuubis

Enne hommikusööki tutvusin Beaune kuulsaima vaatamisväärsuse - 1443. aastal ehitatud haiglaga Hotel Dieu, Hospices de Beaune. Kustumatu mulje jättis hoone värvilise glasuuriga kividest katus, mida aitasid rajada haiglas ravil olnud patsiendid. Lisaks ravimisele omab Hospices de Beaune viinapuuistandusi, millest toodetud veinid on maailmas väga hinnatud. Kogu vein müüakse maha ühe päevaga, novembrikuu kolmandal pühapäeval maailma suurimal heategevuslikul oksjonil ning saadud tulu annetatakse haiglate, vanade ja vaeste toetamiseks.

Lõunaks jõudsime Chablisse, kus toimus kiirkäigul valgete veinide degustatsioon Louis Michel & Fils'i veinimajas.

Hiljem kihutasime mööda maalilisi põlluteid pidi ühest keskaegsest linnakesest teise. Ajalugu leidub siin igal sammul. Kui aus olla, siis olen saanud autos istumisest ja keskajast üledoosi.

Burgundia veinipealinn

Sajandite jooksul on just Burgundia südames asuvast Beaunest saanud selle piirkonna veinidega kauplemise keskus. Lisaks arvukatele veinikeldritele ja restoranidele on siin imekaunis keskaja hõnguline vanalinn. Kuna Beaune on jäänud ehitusbuumist ja muudest uuendustest puutumata, siis on säilinud 12. sajandist pärit linnamüür, mille vahitorne kasutatakse tänapäeval edukalt veinikeldritena.

Chansoni veinimaja on ühe torni ära ostnud ja nende kaheksa meetri laiuste seintega ajaloolises veinikeldris õnnestus ringi luusida. Lisaks tegin täna esmakordselt tutvust Borgundia veinidega. Polnudki paha!

Tehtud!

Minu Tour de France

Peale eeldatavasti pingelangusest tingitud kehva enesetunnet ja 16-tunnist uinakut asusin tutvuma kohaliku eluga. 1992. aasta taliolümpiamängude linnast Albertville'st kahe kilomeetri kaugusel asub üks 200 aastat vana maja, mille tagant kõrguvad muinasjutulised Alpid kõrgele taeva avarustesse. Koos pererahva ja samal tänaval elava saja sugulastega, lendab kaks päeva nagu linnutiivul. Võib vist liialdamata tõdeda, et 24/7 käib siin üks suur pidu, sest suguvõsa on suur ja alati leiab põhjust pidutsemiseks.

Prantslased on väga külalislahked ja sõbralikud. Samas tunnistavad nad, et hea meelega nad ühtegi teist keelt ei räägi. Tegelikult saab noorem generatsioon suurepäraselt hakkama ja kõik asjad sai aetud ka vanematega. Kui muud moodi ei õnnestunud, siis kehakeel aitas alati. Kõige lihtsam oli 2,5-aastase poisiga. Rääkisime kumbki oma keeles ja me mõistsime teineteist suurepäraselt. Keeruliseks läks siis, kui ta palus mul unejuttu lugeda :). Ta arvas, et ma olen juba piisavalt suur, et võiksin osata lugeda küll...

PS. Veel pandi südamele, et kui otsustan Prantsusmaale kolida, siis lapsehoidja koht on mul olemas.

Põhjanabal

Kuna kodus on tunda kauaoodatud kevade lõhna, siis paljude arvates olen hulluks läinud, et nüüd veel suusatama põrutan. Sõitsime ikka väga põhja, nii põhjas polegi ma varem käinud. Isegi jõuluvana elab siit 260 kilomeetri kaugusel lõunas.

Ajataju on siin totaalselt paigast ära. Nii harjumatu on, et päike loojub alles kell 22.00. Pimedat aega on praegusel ajal ainult kuus tundi. Pole palju kohti maailmas, kus aprillikuu viimasel kolmandikul on 70 cm looduslikku lund. Asume Saariselkä külas, kus suusaradadel kohtab põhjapõtru ja lumekarva jänkupoisid silkavad maja taga lagendikul. 

Murdmaarajad on mõnusad. Rühkisin kolmveerand tundi mäest üles, et siis 10 minutiga tuul kõrvus vihisedes alla laskuda. Kõikjal valitseb mõnus rahu, kostuvad Lapimaa ürgse looduse hääled. Igati väärikas punk suusahooajale. 

Hooldemeeskond saab 10 punkti. Igal hommikul määriti vastavalt ilmale kaks tundi suuski. Keeruliste ilmaolude kiuste kogusin mõnikümmend suusakilomeetrit. Peale murdmaaradade avastamist vallutasime suusatõstukiga Kaunispää mäetipu, kus lisaks ilusatele vaadetele nautisime kohalikke rahvusroogasid – poronkäristys ja lohikeitto. Peale kosutavat kõhutäit laskusime mööda serpentiini omal jalal mäest alla tagasi.

Lisaks kahele päikeselisele ja soojale päevale saime tunda tõelist Lapimaa kevadet – tihedat lumesadu ja tuisku. Ööpäevaga sadas maha 20 cm lund. Oma viimast natuke tuisust ja jäist suusasõitu lõpetades nägin suusarajal oravapoisse, kelle vilgas tegevus õnnestus fotokaameraga jäädvustada.

Restoranis Petronella panime piduliku punkti oma toredale puhkusele. Põhjapõdra filee ja muraka puding ehtsast kullast kaunistusega viisid keele alla. 

Täname kasulike vihjete eest :). 

Päikese saar

Nädalase vaatluse tulemusena jõudsin järeldusele, et prantslased on tõeline saia rahvas. Keegi neist ei välju poest ilma vähemalt ühe pika saiata. Ei ole vahet, kas oled mäetraktori juht, suusainstruktor, daam koerakesega või koolieelik, pikk sai kuulub sinu ostukorvi igal juhul.

Lisaks selgus, et olen viimased kuus päeva liikunud Tour de France’i radadel. Muuhulgas vallutasime mitte küll omal jõul, aga siiski Tour de France’i kurikuulsaima tõusu Alpe d’Huezi.

Öeldakse, et Alpe d`Huez on saar päikeses, kus kohtuvad Põhja-Alpide kargus ja Lõuna-Alpide päikesepaiste. Olen seda nüüd omal nahal tundnud ja võin kinnitada, et nii see täpselt ongi. Kui saaksin, siis võtaksin päikeseenergia kotiga koju kaasa ja laeksin oma patareisid kuni meie polaaröö lõppeb J.

Täna hommikul oli taevas kaetud pilvevaibaga ja sadas õrna lund. Täpselt õige aeg koju tagasi pöörduda, kuigi võiksin veel mõnda aega siin peesitada, kuna kuuldavasti on kodumaa vallutanud krõbe pakane.

Rahvaste paabel

Lisaks suurepäraste talispordivõimaluste nautimisele toimus siin eurooplaste taaskohtumine ja sõbrunemine. Veel selgitati välja parimad slaalomis ja murdmaasuusatamises. Viimases said eestlased kaksikvõidu ning üldvõitja oli samuti Maarjamaa mees.

Rahvusliku õhtu raames tutvustati oma riiki – rahvariideid, toitu ja jooki ning muusikat. Minu lemmikud Itaalia vein ja parmesan, Islandi kuivatatud kala ning Norra soolalõhe. Meie pakutust läks kõige enam peale rubiinpunase värvusega liköör Kännu Kukk J. Rahvusliku õhtu käigus veendusin taaskord, et lõunamaise temperamendiga itaallased teevad kõike suurte emotsioonidega. Nad keetsid Spaghetti Bolognese’t ja laulsid kogu hingest nagu käiks võistlus mõisa peale. Itaallased rokivad!

Üks õhtusöök toimus 2100 meetri kõrgusel mäe otsas, kuhu saime suusatõstukiga ja kuna mul puudus soov pimedas tõrvikuga suuskadel mäest alla jukerdada, siis õnnestus sõita hoopis mäetraktoriga snowcat. See oli omamoodi põnev kogemus, mis on võrreldav lõbustuspargi atraktsiooniga „ameerika mäed“.

Eneseületus

Mõnikord on parem mitte teada, mis ees ootab. Kui keegi oleks mulle hommikul öelnud, et läbin täna murdmaasuuskadel 15 kilomeetrit ja 450 tõusumeetrit, siis oleksin selles sügavalt kahelnud. Ennastületav oli 2200 meetri kõrgusel lõõskava päikese käes mäest üles rühkida. Siinne õhk on nii hõre ja organismile harjumatu, mistõttu hakkasin väga kiiresti hingeldama. Füüsiline pingutus tasus ennast kuhjaga ära, sest vaated on võrratud.

Mäest alla kihutades jalad värisesid sajaga ja päris hirm hakkas. Leidsin ennast mõttelt, et siit oleks isegi mäesuuskadega piisavalt keeruline alla laskuda. Sellist mägist murdmaasuusatamise kogemust polegi varem olnud.

Pealpool pilvi paistab päike

Selle aasta esimene puhkus ei lase ennast kaua oodata. Käes ta ongi ja seekord on sihtriigiks - Prantsusmaa, minu vaieldamatu lemmik köögikunsti vallas. Peale traditsioonilist nälgimist lennukis saab minu unistus teoks. Istun maha esimesse ettejuhtuvasse turistilõksu ja leian menüüst oma lemmikud 2in1 - grillitud pardirind foie gras’ga.

Kui nälg enam silmanägemist ei võta, avastan, et oleme pilvedest kõrgemal, kus lisaks suurepärasele toidule on soe päike, kõrged mäed ja võrratu õhk...

Puhata on nii mõnus!

Norwich

Peale hilist hommikusööki Londoni katusekorteris kiirustasin keskpäevasele rongile, mis viis Norwichi. Õhtuks oli kaasmaalasi siia pisikesse Inglismaa linnakesse kokku tulnud juba 14. Siit on alguse saanud üks tore traditsioon, mille juuri asusimegi avastama.

Kuna täna tähistatakse Halloweeni, siis õnnestus meil lisaks ajalooradadel jalutamisele osa saada sellest lõbusast kõrvitsate ja nõidade peost.

London Calling

Niipea kui astusin Ühendkuningriigi pinnale, tabas mind soov kustutada nälg traditsioonilise briti rämpstoidu – praetud kala ja kartuliga. Nüüd süda rahul, sest rahvusroog – Fish and Chips on ära proovitud.

Kui metroost Oxford Circuse peatuses väljusin, haaras mind oma embusesse suur äratundmisrõõm. Kõik on täpselt nii nagu minu mälestustes. Siinne elutempo on ikka fenomenaalne. Oxford Street ja selle ümbrus on tõeline ostuparadiis. Uskumatu, aga ma polnud täna sellel lainel. Pigem jätsin tõelise turisti ja arhitektuurihuvilise mulje - kõndisin fotoaparaat kaelas sihitult mööda tänavaid ringi ja pildistasin kauneid neoklassitsistlikus stiilis fassaade, punaseid busse ja telefoniputkasid. Maailmalinnas juba igav ei hakka.

Turisti kohustused täidetud asusin Londonis elava sõbranna saatel kohaliku eluga tutvuma. Alustasime pubikultuuri nautimist vaieldamatult Londoni kõige multikultuursemas ja elavamas linnaosas - Sohos. Trügisime ühte hubasesse ja puupüsti rahvast täis pubisse sisse. Mina, kui privaatsusega harjunud põhjamaalane hakkasin tuldud teed tagasi minema, kuna esmapilgul tundus, et siia lihtsalt ei mahu rohkem kedagi. Õnneks oli meil "kohalik" pundis, kes teadis, kuidas siin asju ajada. Peagi istusime rõõmsalt ühes nurgalauas praktiliselt köögiukse taga, sõime munanuudleid, jälgisime neljapäevaõhtust melu ja meenutasime vanu aegu.

Lõpetasime oma pubitiiru ja liikusime edasi. Minu kinnisidee oli jalutada värviliste ustega majadega ääristatud rahulikel Notting Hill'i tänavatel, millele lisas värvi võimas vihmasadu. Ilma märgade varvasteta poleks tegemist täisväärtusliku Londoni kogemusega. Kõik on täpselt nii kui peab.

Peale natuke kõhedat ja salapärast õhtust metroosõitu jõudsime viimaks ühe Londonile omase maja ukse taha. Järsku kostis ülevalt tuttav hääl "oodake, saadan kohe lifti", mis avas uksed elutoas. Olen küll elevil suurlinna tuledest, sama tunnen väsimust. Hea on istuda vahelduseks rahulikult ning juua üks totaalselt hiline kella viie tee ja uinuda muusikateemalise unejutu saatel...

Iga asi saab ükskord otsa

Kätte on jõudnud puhkuse viimane päev. Panime kõige soojemad riided selga ja sõitsime vana veinilaevaga mööda Douro jõge ning nautisime võrratuid vaateid. Seejärel jalutasime mööda vanalinna kitsaid ja mägiseid tänavaid ning tutvusime kauni arhitektuuriga.

Portveini sünnilinnas

Portugalis on prioriteediks taristu ehitamine ja arendamine. Uusi teid ja sildu tekib nagu seeni peale vihma. Sõitsime piki Douro jõe kallast Portugali suuruselt teise linna Portosse, mille vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Bussiaknast vaadates on tegemist tõeliselt kauni ja muinasjutulise kahel pool jõge seitsme sillaga ühendatud ning mööda mäge kulgeva linnaga. Tänavatel jalutades jätab linn pisut räämas ja räpase mulje.

Linna järgi on saanud nime Douro jõe orus valmistatav portvein. Portveini tootmine käib Douro jõe vasakul kaldal Vila Nova de Gaias, kus igal endast lugupidaval tootjal on oma veinikelder. Nii ka perekond Niepoort’il. Eile saime ülevaate portveini valmistamise protsessist üldiselt ja täna külastasime nende ajaloolist veinikeldrit, kus kõik tingimused on aegade algusest säilinud ning veel praegugi seisavad siin suured vaadid, kus sees ootab oma pudelisse panemise aega kvaliteetne portvein.

Mõned faktid portveini valmistamise põhitõdedest. Viinamarjapiirituse lisamine võimaldab tavalise veini muuta portveiniks. Ruby on punane portvein, mis on lühikest aega vaadis. Tawny on hele portvein, mis on oluliselt kauem vaadis, st saab rohkem hapnikku.

Hunt Kriimsilma 9 ametit

Täna tutvusime Hollandi juurtega perekond Niepoort’i veiniimpeeriumiga, mille eesotsas askeldab viienda põlvkonna esindaja Eduard Dirk Niepoort.

Nende toodangu degusteerimine toimus lõunalauas õlg õla kõrval pererahva, veini valmistamise meeskonna ja Suurbritanniast pärit filmitegijatega. Lisaks veinide maitsemisele sõime nende aiasaadusi ning täna varahommikul püütud sardiine. Juust magusa tomatimoosiga on tõeline maitseelamus. Õhkkond on mõnusalt kodune, ei mingit peenutsemist. Äärmiselt toredad inimesed.

Esialgu otsustasin, et rohkem ei söö, aga Dirkile pole lihtsalt võimalik ära öelda. Peale paaritunnist puhkepausi panime piduriided selga ja seisime peagi õhtusöögi ootuses Niepoorti veinimaja väliterrassil. Tõeliselt maitsva õhtusöögi valmistas meile Dirk isiklikult. See mees on nagu Hunt Kriimsilm, kellel on üheksa ametit ja ta teeb seda kõike suure entusiasmiga.

Korje perioodil tulevad üle maailma noored kokku taskuraha teenima. Siinsed töömesilased nautisid koos meiega õhtusööki ja veini ning pöördusid peagi tagasi viinamarju sorteerima, et oma 18-tunnine tööpäev õnnelikult lõpule viia.

Väga vanad viinapuud

Toro linna lähedal asub Teso La Monja veinimaja, mis kuulub samuti Egureni perekonnale. Nende viinapuuaedu mõjutavad kõige rohkem Duoro jõgi ja Atlandi kliima, kus suved on kuivad ja kuumad ning talved jäised ja külmad. Veiniaiad on peamiselt liivased, savise alamkihiga ja väga vaese pinnasega, kus on kivirahnud, mis päeval endasse soojust koguvad ja jahedatel öödel pinnast soojendavad. Ühelt hektarilt saab 600 pudelit veini.

Tegime läbi kõik veini valmistamise etapid. Alustasime 110-aastaste viinapuude aias viinamarjade korjamisega. Veini valmistamiseks olid need marjad küll välja praagitud, aga kõhtu sobisid suurepäraselt. Saime osa veinitootmise protsessist: viinamarjakobarate käsitsi sorteerimine, viinamarjade fermentatsiooniprotsess suurtes mahutites ja sinna juurde kuulub kummiülikonnas mees sõtkumas neli päeva tagasi korjatud viinamarju.

Seejärel maitsesime seda sama „veini“, mida oskuslikult sõtkuti. Veiniks on seda muidugi vara nimetada, pigem on tegemist väga hea viinamarjamahlaga, mis on just käärima hakanud. Sellest saab kindlasti kõrgelt hinnatud kvaliteetvein – Victorino 2011. Jään ootama. Eelmise aasta Victorino pole veel pudelitesse villitud ja seda saime maitsta otse vaadist. See oli juba veini moodi. Lõunasöögi kõrvale pakuti 2008. aasta Victorinot. Õigusega öeldakse, et mida vanem, seda parem.

Peale järjekordset fantastilist lõunasööki tegime jalutuskäigu Toro linnas ja asusime teele. Huvitav on jälgida, kuidas suhteliselt tasane sügishõnguline kuivanud maisi- ja päevalillepõldudega Hispaania muutus koos riigipiiri ületamisega mägiseks oliivipuude saludega roheliseks Portugaliks.

Ikka veinid

Pago de los Capellanes veinimaja asub lühikese autosõidu kaugusel Pedrosa de Duero külast, Ribera del Duero piirkonna südames. Eelmisel aastal lõplikult valminud veinimaja ja rohkem kui 70 hektarit piirkonna parimaid viinapuuaedu kuuluvad Rodero-Villa perekonnale. Veinimaja on stiilne ja suurepärane näide kaasaegsest arhitektuurist. Siin võiksin mõnda aega elada küll.

Enne tavapärast veinikeldrite külastamist ja veinide degusteerimist vaatasime südamlikku lühifilmi „aasta Pago de los Capellaneses“, mis andis suurepärase ülevaate kuude lõikes toimuvatest muutused looduses ja tegevustest veinimõisas, nt viinapuude lõikamine jaanuaris või viinamarjade korjamine septembris. Taustaks kõlas südamlik ja kaasahaarav teemaga sobiv muusika. Nii filmi kui ka muusika on teinud perepoeg ja igast pisemastki detailist on näha, et ta on hingega väga sügaval asja sees. Mul ei ole lihtsalt sõnu.

Peale veinimajaga ja tootmisprotsessiga tutvumist nautisime tõelist hispaaniapärast lõunasööki, mis läks sujuvalt üle õhtusöögiks. Siin riigis ikka osatakse hästi süüa teha ja oma kokakunsti nautida. Sõime traditsioonilisi ja maitsvaid toite: verivorsti, viinapuu sütel küpsetatud lambaribisid ja magustoiduks oli restorani omaniku vanaema retsepti järgi valmistatud Crema Catalana.

Enne veel kui saime oma ***** hotelli puhkama ja sealseid hüvesid nautima, külastasime Emilio Moro veinimaja, kus anti meile KIIRE ülevaate sealsetest tegemistest.

In Vino Veritas

Varahommikul jõudsime Rioja maakonna suurimasse linna Logroñosse, kus meie suureks üllatuseks ei valitsenudki öörahu, vaid inimesed jalutasid ülevas meeleolus tänavatel. Olime sattunud keset igaaastast nädal aega kestvat San Mateo festivali, mille käigus linnaelanikud naudivad oma puhkust ja meelelahutusprogrammi.

Peale mõnetunnist uinakut alustasime raske tööga. Rioja on kuulus veinitootmise piirkond ja see on tegelikult ka ainus põhjus, miks me siin oleme. Täna külastasime kolme Egureni perekonna valdustesse kuuluvat veinimaja: Viñedos de Páganos, kus asuvad vägevad maaalused veinikeldrid; Sierra Cantabria ja Señorío de San Vicente.Viimane on koht, kus 1870. aastal kõik alguse sai. Saime põhjaliku ülevaate nende veinitootmise protsessist ja veinide maitsest.

Peale ülimalt hõrku lõunasööki Señorío de San Vicente veinimajas jalutasime mööda romantilise San Vicente kitsaid tänavaid ning jõudsime mäe tipus asuva kiriku jalamile, kust avanes kaunis vaade.

Õhtul pöördusime tagasi Logroño linna, kus võtsime osa San Mateo festivalist. Külastasime linnavolikogu, astusime sisse kultuurikeskusesse, kus saime ülevaate rahvariietest, käisime kirikus ning jälgisime ronkkäiku. Hispaanlased oskavad pidutseda.

Linnast maale

Hommikuse linnaekskursiooni käigus tutvusime Madriidi arhitektuuriga, vaatasime üle hispaanlaste äärmiselt armastatud vaatemängu – härjavõitluse areeni. Tegime pilti nende rahvusspordi hälli – Real Madrid’i staadioni väravas. Külastasime Hispaania esimestele Bourbonidest kuningatele ehitatud hiiglaslikku ja luksuslikku paleed – Palacio Real’i, mida kasutati kuni 1931. aastani.

Kiire lõunasöögi võtsime ühes kõrvaltänava restoranis. Kuigi uksel särasid julgustavad Michelini soovitused, tundus, et tegemist on täieliku urkaga. Esmamulje oli petlik. Läbi köögi juhatati meid õdusasse valgete laudlinadega saali, kus kohalikud nautisid 2in1 sööki: esimene käik - nuudlid puljongiga, millele järgnes teine käik - selle sama puljongi põhi, so ubadest ja mingisuguse looma siseelunditest pajaroog. Mina nautisin hubast õhkkonda, sõbralikke inimesi ning väga maitsvat ja kodust toitu. Lihtsuses peitub võlu. Viis pluss kogemus.

Pärastlõuna veetsime Prado muuseumis, mis on väidetavalt üks maailma suurimaid kunstigaleriisid. Siin asub suurim hispaania maalikunstikogu. Lisaks palju teisi Euroopa maalikunsti tipptegijate teoseid.

Õhtul jäid suurlinna tuled selja taha ja algas sõit kirdesse Rioja maakonda saatjaks suur ümmargune kuu...

Põgenemine

Kuigi minu septembrikuu horoskoop ütleb, et olen oma elu seiklusfilmi staar ja stsenaarium ei ole mulle puhkust ette näinud, otsustasin põgeneda mõneks ajaks ootamatult saabunud sügise eest ning laadida patareisid 30-kraadises suvesoojuses.

Tänast lõunasööki nautisin 17. sajandist pärineval Plaza Mayor’i väljakul, kus toimusid härjavõitlused, inkvisitsioonikohtumõistmised ning hukkamised. Väljak on Hispaania pealinna Madriidi keskpunktiks olnud algusaegadest peale.

Madriid on ääretult puhas ja kaunis suurlinn, kus on palju parke ja väljakuid. Puerta del Sol’i väljak ja selle ümbrus on oma poodide ja kohvikutega üks vanalinna elavamaid osi. See on linna populaarseim kokkusaamispaik, mis kihab ööpäev läbi. Väljaku ääres asub Madriidi sümbol - pronksskulptuur Karu ja Maasikapuu.

Õhtul nautisime rütmikat flamenkot – muusikastiili, kus kitarrimäng ja laul koos temperamentsete käeliigutuste, plaksutuste ja jalalöökidega soolotantsuga moodustavad keeruka muusikalise ja kultuurilise etenduse. See eelkõige mustlasmõjutustega Andaluusia alamklassidest pärit jõuline muusika- ja tantsutraditsioon jättis kustumatu mulje.

Kuna õhtusöögi ajal olin mõjuvatel põhjustel viiekorruselises Desiguali maailmas, siis peale flamenkoetendust trügisin ülivägevale laupäevaõhtusele El Mercado de San Miguel’i turule, kus pakutakse kõike (nt sushi, juustud, veinid, paella, foie gras, kalamari, mereannid, küpsetised, puuviljad jm), mida hing ihata oskab ja mis peamine, et kõike on võimalik koha peal tarbida.

Olengi juba nakatunud Hispaania pisikuga. Mulle meeldib siin!

Como

Prantsuse - Itaalia ringreis lõppes Como järve ääres, kus on juba aastasadu käidud lõõgastumas ja inspiratsiooni ammutamas. Liustike poolt Y-kujuliseks lihvitud pikka ja kitsast järve ümbritsevad kaunid Alpi vaated.

Cinque Terre

Kuna päevitamine pole minu teema, siis otsustasin, et vaatan üle Cinque Terre - see on kaitsealune kaljune rannariba, mis ulatub Monterosso al Marest Riomaggioreni. Nimi „viis maad“ hõlmab viite kaljujärsaku serval paiknevat küla – Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore. Vanasti pääses küladesse ainult merelt ning praegugi pole teed, mis neid kõiki ühendaks. Mööda kaldaäärt kulgeb jalgrada, kust avanevad haruldased vaated piirkonnale omastele terrassina laskuvatele viinapuu mägedele. Külad on järskude kaljudega muust maailmast eraldatud.

Sõitsime rongiga Monterosso al Marest Riomaggioresse, kus peale mõningast seiklust treppidel ja kitsastel tänavatel jõudsime mööda kaljuserva looklevale jalgrajale, mis viis Manarolasse. 

Selgus, et teise ja kolmanda küla vaheline otsetee on varingute tõttu suletud. Otsustasime võtta ette matka sisemaalt üle mägede. Täpselt sama teed kasutati keskajal külade vahel liikumiseks. Esimene eneseületus oli 400-meetrise kõrgustevahega mäkketõus mööda treppi, õhutemperatuur 35 kraadi. Nüüd tean, mis tunne on olla kõrbes ilma veeta. Õnneks asub mäetipus kauplus, kus küll šokolaadi ei müüda, kuna see sulaks seal lihtsalt ära. Sõin ära kaks banaani, mis andsid energiat edasi liikumiseks. Ootamatult muutusid kivitrepid kaljuserval viinamarjapõldude vahel looklevaks kitsaks rajaks. 

Kohati oli kuristiku serval "jalutamine" päris hirmutav, kuid kui julgesin pilgu varvastest kõrgemale tõsta, siis avanesid muinasjutulised vaated. Loogiline on, et kui mäest üles ronida, siis tuleb sealt varem või hiljem ka alla tulla. Kuna minu jalanõud polnud just parim valik matkamiseks, siis osutus mäest allatulek keeruliseks ülesandeks. Sain sellega lõpuks siiski hakkama. Ees ootas imeline Corniglia ja maitsev lõunasöök. Mäekuru ületamise käigus suutsin oma varba veriseks lüüa. Kes teeb, sellel juhtub. 

Peale sööki asusin Vernazza poole teele, aga esimesel kolmandikul tundsin, et jalad ei kuula enam sõna ning pöördusin tagasi Cornigliasse, kust sõitsin rongiga läbi Vernazza tagasi Monterosso al Maresse. Tänast päeva ei unusta ma kunagi. Üliäge kogemus keset imelist loodust.

Õhtuks olin nii väsinud, et isegi sööma ei jaksanud minna. Õnneks olen eelnevatel päevadel piisavalt kaloreid kogunud ja organism ei vajanudki toitu, vaid hoopis kosutavat puhkust.