Piinlik tunnistada, aga koduvabariigi reisid jäävad mul tihti kajastamata. Mitte sellepärast, et siin põnev poleks. Otse vastupidi, siis peaksin koguaeg kirjutama ja kes seda kõike lugeda jaksab. Teen nüüd erandi ja jagan ühte toredat nädalavahetuse seiklust.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et pikalt planeeritud 2024. aasta kultuuripealinna külastamise plaan muutus viimasel hetkel ja nii õnnestus mul hoopis kodumaa suurimatele saartele ring peale teha.
Teada-tuntud rahvamasside vältijana on mul just praegu ideaalne aeg kodumaal rännata. Kuna turismihooaeg pole veel päriselt alanud, siis õnnestus eile peale tööpäeva lõppu pealinnast liikuma hakates broneeringuta esimese praamiga üle Suure väina saada. Olgu öeldud, et mõned autod pidid siiski järgmist väljumist ootama jääma.
Tegelikult on ikka mega rahulik. Autosid ja inimesi peale praami mujal väga ei kohta. See arvatavasti ka põhjus, kuidas mul õnnestus eile saada tuba oma lemmik pelgupaika otse Kuresaare lossi kõrval. Oma inspireerivate vaadete ja erilise vaibiga Ekesparre Butiikhotell on koht, kuhu mulle meeldib ilma erilise põhjuseta aeg-ajalt põgeneda.
Ega eile muud jõudnudki kui üks õhtune jalutuskäik läbi lossihoovi ja siis ringiga tagasi.
Kui õhtul laulsid linnud unelaulu, siis hommikul ärkasin folkmuusika saatel. Google’i abil selgus, et täna toimub lossihoovis Saare maakonna 48. tantsupidu ning juba varavalges hakati proovidega pihta. Ilm on vahelduseks selline Eesti suvele kohane. Vihm ja päike kordamööda. Mina ei kiirustanud ärkamisega kuni lõpuks ajasin ennast reinlendri ja tantsupedagoogide õpetussõnade saatel maast lahti.
Hommikusöök on Ekesparres alati nagu maailmas. Kõik, mis vähegi võimalik, on kohalik saare kaup. Alustades munadest ning lõpetades memme pannkookide ja vaarikatoormoosiga.
Keskpäeval jalutasin peaväljakule, et ühes toredas restoranis, kus eelmisel aastal mega hea toiduelamuse sain, lõunat süüa. Aga võta näpust, seal saab nüüd hoopis burgereid, mis mind täna ei isutanud. Jalutasin hoopis tuldud teed tagasi ning tegin ühe maitsva angerja ja jäätisekokteili ampsu legendaarse kuursaali terrassil. See on alati kindla peale minek.
Seejärel suundusime Vilsandi rahvusparki, kus asub keset vett üks viltune tuletorn. Olen seda ammu tahtnud näha, aga ega see nii lihtne pole, et sõidad autoga treppi, teed pilti ja kihutad edasi. Alustuseks tuleb neli ja pool kilomeetrit mööda maalilist rannikut jalutada ja pärast sama palju tagasi. Seda Harilaiu poolsaarel asuvat Kiipsaare tuletorni kutsutakse hellitavalt ka Saaremaa Pisa torniks. Põhjusega!
16-kraadine vahelduva pilvisusega ilm oli matkamiseks ideaalne. Päris tuuleta ei saa saartelt vist ka kunagi.
Üheksa kilomeetrit jalutatud, liiv jalanõudest välja kallatud ja siis juba Triigi poole teele. Kuna taaskord ei olnud võimalik nii viimasel minutil Saarema-Hiiumaa praamile kohta broneerida, siis tuli varakult elavasse järjekorda jõuda. Olime kolmas auto, lootust oli. Koos ca 60 mootorratturi ja mõne autoga mahtusime sõbralikult viimasele praamile ja täpselt tund hiljem maabusime õnnelikult Sõrus.
