Muusikamaja

Eilsest jäi kripeldama, et ei õnnestunud mitmevärvilise fassaadi ja erakordselt kirevate kaunistustega Palau de la Música kontserdimajja sisse saada. Meie õnneks olid täna uksed lahti ja vaatasime selle suursuguse hoone ka seestpoolt üle. Tegemist on tõenäoliselt ühe täiuslikuma näitega modernismist. Värvide ja kaunistustega pole siin koonerdatud.

Sattusime suurde saali just sel hetkel, kui orel mängima hakkas. Ülivõimas. Nüüd on mul veel üks koht, kuhu tahaks kontserdile tulla.

Hans Christian Andersen ütles juba 1862. aastal Barcelonat külastades, et Barcelona on „Hispaania Pariis“. Tuleb nõustuda. See linn on ääreni kultuuri täis ning kolmest ja poolest päevast jääb ilmselgelt väheks, et selle kõigega tuttavaks saada. Ega siin muud üle jää, kui et tuleb tagasi tulla.

Sagrada Familia lummuses

Hommikusöök Milk Bar & Bistro’s. Jõudsime kohale viis minutit enne avamist ja juba oli järjekord ukse taga. Seda põhjusega. Nii toit, teenindus kui ka atmosfäär on viimase peal. Soovitan.

Nüüd võtsime suuna Barcelona kõige tuntuma ehitise ja linna sümboli Sagrada Família kiriku poole. Seekord olime targemad ja piletid olid veebist ette ostetud.

Selle maailma ühe tähtsama modernse arhitektuuri näite projekteerimisega tegeles Antoni Gaudi 1884. aastast kuni surmani. Viimased 15 aastat pühendas kuulus arhitekt ainult Sagrada Familiale. Kirikut on vaheaegadega ehitatud praeguse ajani välja. Tänaseks on 18-st tornist valmis 9. Eeldatavasti valmib kirik lõplikult 2026. aastal ehk kuulsa arhitekti 100. surma-aastapäevaks.

Sagrada Familia kirik, arhitekt Antoni Gaudi loomingu kroonijuveel, on täpselt selline, nagu piltidelt paistab. Lihtsalt kordades veel võimsam ja suursugusem. Lisaks ainulaadsele väljanägemisele teeb kiriku meeldejäävaks ja visuaalselt nauditavaks tohutu detailide rohkus. Ma ei kujuta ette, kui mitu aastat läheks, et üks inimene suudaks kogu kupatuse peensusteni üle vaadata.

Gaudi lähtus põhimõttest, et kirik ei oleks kõrgem kui Montjuïci mägi, sest ükski inimese kätetöö ei tohi olla kõrgem jumala loodust.

Kui Sagrada Familia lummusest tulema saime, siis otsisime üles ühe soovitatud restorani Tantarantana. Ülimaitsev toit. Soovitan edasi.

Tänase kultuuriprogrammi lõpetuseks külastasime kodu vastas olevat Palau Güell’i. Eirasime suunaviitasid ja alustasime igaks juhuks katuselt, sest piletit ostes öeldi, et kohe kui vihma peaks sadam hakkama, siis katusele ei saa. Selles majas võiks elada küll.

Kuuldes kuhu lähen, hakkasid kõik sõbrad ja tuttavad nagu ühest suust rääkima, et nad tunnevad kedagi, kellelt on Barcelonas midagi ära varastatud. Reisi alguses ei julgenud isegi pildistamiseks telefoni kätte võtta, aga ajas muutusime julgemaks. Ja siis see juhtus. Peale pildistamist jäi telefon laua peale ja mingi tüüp tuli paberilehega meie laua juurde ja hakkas sellega telefoni kohal vehkima ja seletama. Haarasin telefoni oma kätte ja tüübil hakkas korraga megakiire. Meil vedas, aga õppetund on see, et tasub valvas olla ja väärtuslikud esemed võõra silma alt ära panna.

Montjuïcil

Kuigi reisikirjad soovitavad päeva lõpetada Montjuïci maagilise purskkaevu juures, et vaadata peale päikeseloojangut algavat muusika- ja valgussõud, siis meie kogemus ütleb, et Montjuïci mäe otsa tasub ka muul ajal ronida. Näiteks hommikul kohe esimese asjana. Siit avanevad võrratud linnavaated, lisaks asuvad siin mitmed muuseumid ja pargid.

Jõudsime ära oodata kuni hiigelsuur purskkaev tööle hakkas ja seejärel jalutasime läbi botaanikaaia ühe 20. sajandi silmapaistvaima Hispaania kunstniku Joan Miró muuseumisse.

Miró sündis Barcelonas. Tal ei olnud vaja kaugele minna, et tutvuda kõige uuemate kunstisuundadega, sest Barcelona oli sajandi alguses intensiivse kultuurieluga kosmopoliitne linn. Pariisi jõudis Miró alles kolmekümnendates eluaastates.

Meile meeldib vastuvoolu liikuda. Mäkke läksime jalgsi ja alla sõitsime köisraudteega. Nagu suusareisil, ainult selle vahega, et gondel viib lumise mäenõlva asemel hoopis otse liivaranda.

Kuna täna oli puhkuse kõige päikselisem päev, siis tuli rannast ja lainetest viimast võtta. Nii soe oli, et isegi minusugune külmavares käis ujumas.

Barcelona vanalinna nimetatakse gooti kvartaliks, mida võib pidada vabaõhumuuseumiks oma keskaegsete gooti stiilis majade ja kirikutega. Väga meeldib siinsetel kitsastel tänavatel ringi uidata. Teel rannast koju just seda tegingi.

Emotsioonid on laes, sest kaua oodatud 2CELLOSe kontsert toimub täna õhtul ja koos meiega. Läksime kohale kogemata kaks tundi liiga vara. Nii juhtub, kui keelt hästi ei oska ja eessõnadest välja ei tee. Üritasime siis lähimasse restorani sööma minna, aga kuna broneeringut polnud, siis jäime ukse taha. Haarasime hoopis putkast võileiva ja pöördusime tagasi kontsertpaika.

Kaks tundi imeliste tšellohelide saatel möödusid ülehelikiirusel. Üledoosi küll ei saanud, pigem sai kontsert liiga ruttu otsa...

Barcelona. Gaudi jälgedes.

Kui täna hommikul rõduukse avasin, vaatas mulle vastu geniaalse katalaani arhitekti Antoni Gaudi meistriteos Palau Güell. Selle härra looming on peamine põhjus, miks turistid Barcelonat armastavad.

Gaudit peetakse juugendstiili ja orgaanilise arhitektuuri esindajaks, kes arendas välja omanäolise sürrealismi kalduva arhitektuurilise vormikeele. Ta töötas peamiselt siinsamas oma kodulinnas, kus asuvad ka tema tuntuimad tööd. Enamus neist kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja. Minu jaoks võibki Barcelona ja Gaudi vahele võrdusmärgi panna.

Elame paari sammu kaugusel legendaarsest jalakäijate tänavast La Ramblast ning viieminutilise jalutuskäigu kaugusel Euroopa suurimast toiduturust La Boqueriast. Värvilised puu- ja juurviljapüramiidid ning lettidel sillerdavad kalad ja mereannid kohe kutsuvad ostma.

Valisin nendest gurmeekuhjadest välja värskelt pressitud apelsinimahla ja seenepiruka. Uskuge mind, La Bogueria väärib külastamist ka täis kõhuga.

Kõht head-paremat täis siirdusime Gaudi radadele. Teele jäid Casa Batlló, Casa Milà ja Casa Vicens. Üks uhkem kui teine. Ja seal ta siis lõpuks oli.

Güelli parki on rohkem kui park. See on unikaalne kooslus loodusest ja arhitektuurist. Pargi rajamist alustati 1900. aastal, mil krahv Eusebi Güell ostis suure nõlval paikneva maa-ala ja palus Gaudil sinna aedlinnaku kujundaja. Sellest ei saanud asja, sest rangete piirangutega alale ei tahtnud keegi eriti maad osta. Nii tehti hoopis park, mis valmis 1914. aastal.

Igal endast lugupidaval Barcelona külalisel on kohustuslik jalutada Güelli pargi piparkoogimajade vahel ja teha mosaiikdraakonile üks pai.

Kui pargi lummusest lõpuks tulema saime, selgus, et Sagrada Familia piletid on tänaseks välja müüdud ja see meistriteos tuleb mõneks teiseks päevaks jätta. Kuna olime juba nii lähedal, siis otsustasime kirikule väljast ringi peale teha. Nii õnnestuski hilist lõunat nautida Barcelona kuulsaima sümboli taustal. Hoolimata sellest, et sattusime turistilõksu, maitses mereanni-paella ikkagi hästi.

Peale pikka jalutuskäiku tagasi koju sõin La Ramblal ühe korraliku crema catalana'.

Hispaaniast Katalooniast pärit crema catalana’t nimetatakse ka vaese mehe crème brûlée’ks. Esimest korda mainitakse desserti Kataloonia kokaraamatus juba 14. sajandil. Prantslased ja hispaanlased vaidlevad siiani magustoidu päritolu üle, süüdistades teineteist retsepti varguses ja nime muutmises. Siiski, klassikalisest vaniljemaitselisest crème brûlée’st eristavad hispaanlaste versiooni riivitud tsitruseliste koored, kaneel ja küpsetusviis (kreem valmib pliidil, mitte ahjus) ning karamellikihti ei saada mitte leegitamise tulemusel, vaid spetsiifilise ümmarguse metallist rauaga kõrvetamisel. Algselt serveeriti Katalooniast pärinevat magustoitu peamiselt 19. märtsil, pühak San Jose päeval. Meie õnneks saab tänapäeval kreemiga maiustada 365 päeva aastas.

Kui lõpuks koju jõudsime olid jalad ümmargused, aga tunne mega. Seljataha oli jäänud 20 kilomeetrit kõnniteid. Siit ka põhjus, miks õhtuseid tapasid sööme praktiliselt koduõues. Jalad lihtsalt ei taha enam koostööd teha. Õnneks asub kohe teispool La Rambla jalakäijate tänavat Plaça Reial. See on purskkaevu, palmide ja majesteetlike arkaadidega väljak. Ideaalne koht õhtuseks ampsuks. Elu nagu filmis.

Rapujuhlat

Reedel päikeseloojanguks jõudsime Turu saarestikku Pargase lähedale, kus varem saabujad juba nautisid merevaatelisel terrassil ootamatult saabunud suveõhtut.

Olgu öeldud, et saarestikku jõudmisest ei saanud arugi. Sõitsime küll aeg-ajalt üle sildade, kuid ümberringi mühas mets ja vett nägime harva. Seda, et oleme saare peal, sain aru alles kaarti vaadates.

Laupäeva alustasime brunch’iga. Karjala pirukas, munapuder ja kaneelirullid maitsesid hästi.

Kuna meie maja asub kõrgel mäe otsas, siis läksime alustuseks merd otsima. Peale mõningast seiklemist jõudsime sadamasse. Kuna igal pool on eramaa, siis otsustasime igaks juhuks hoopis linna jalutama minna. Pargase vanalinna moodustavad nunnud nukumaju meenutavad puitelamud. Kirikus käisime ka.

Ja siis juba Turu linna joogatundi. Minu elu kolmas joogatund oli täitsa tore kogemus. Teinekordki.

Selle aja peale hakkas nälg vaikselt silmanägemist võtma ning seltskond jagunes kaheks, ühed kiirustasid Hesburgerisse ja teised jõe äärde Tiirikkala kohvikusse.

Kõht täis pöördusime tagasi koju. Vähipidu on põhjus, miks tuli dressid kleidi vastu vahetada ning pidulik õhtusöök sai alata. Nagu ikka, siis laulu ja vähkidega. Pidulaualt ei puudunud ka maitsev kook.

Eelmisest vähipeost on kuidagi ootamatult viis aastat möödunud. Seda toredam oli taas kokku saada. Traditsioonid on toredad. Veel toredam on, et on sõpru kellega koos traditsioonid saavad tekkida.