Seišellid eraldusid vanast mandrist 75 miljonit aastat tagasi, mis avas tee unikaalse looduskeskkonna kujunemisele. Inimesed asusid siia alaliselt elama alles 18. sajandil, jättes nii loodusele võimaluse säilitada unikaalsus meie ajastuni. Seišellidel kasvab kuus kohalikku palmiliiki, kuulsaim neist on seišellipalm oma maailma suurima seemnega ning üle 700 muu õitsva taime. Siin elab 250 linnuliiki, neist ligi 80 kohalikku päritolu, merikilpkonnad ja hulgaliselt teisi mereelukaid.
Mul oli kinnisidee, et pean nägema hiidkilpkonna. Siit ka põhjus, miks täna jälle laevareis ette tuli võtta. Käisime pisikesel Moyenne’i saarel, mis on tervenisti botaanikaaed, kus elavad muuhulgas ka hiidkilpkonnad. On maismaa- ja merikilpkonnad. Minul õnnestus kohtuda maismaakilpkonnadega, kes võivad elavad kuni 250 aastaseks. Kas teadsid, et kilpkonnad joovad vett ninaga mitte suuga. Väike lootus oli, et saame ujuda koos merikilpkonnadega, aga nemad jäid seekord tabamata. Hoolimata sellest oli veealune maailm põnev ja värviline. Ükskõik kus pea vee alla paned, kohe hakkab loodusfilm jooksma.
Kaheksa tunniga merel nägime palju ilusat loodust. Aga ka seda, et rannad on tühjad ja paljud hotellid suletud. Kohalikud räägivad, et nad sõltuvad täielikult Euroopa turistidest. Vaikselt on hakatud taas reisima, aga koroonaeelsesse aega tagasi on veel pikk tee minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar