Laupäev, 17. juuli 2021

Kihnu vol2

Kihnu on iidne meresõitjate, kalurite ja hülgeküttide saar. Läbi ajaloo on Kihnu mehed veetnud suurema osa ajast merel ja jätnud saare asjad naiste ajada. Kihnu naistest on saanud saare käsitööd, tantse, mänge ja muusikat sisaldava kultuuripärandi kaitsjad ning edasikandjad. Põhjusega öeldakse, et Kihnu on naiste saar.

Olen Ellyst, tema külalislahkusest ning kollasest majast nii palju kuulnud, et ei olnud küsimustki, et kuhu ööbima minna. Ikka Elly juurde. Lisaks veel käsitöö, seebid ja jäätised. Elly ongi üks nendest naistest, kes hoiab elus ainulaadset kultuuripärandit.

Peale hommikusööki võtsime suuna Kihnu tuletorni poole. Saare lõunatipus – Pitkänä neemel asuv valge majakas on üks saare sümbolitest. Majakas on meresõitjatele teed näidanud juba 19. sajandi keskpaigast alates. Ülevalt avanev kaunis vaade on mööda treppi ronimist väärt.


Lisaks kaunistab hetkel tuletorni seinu äsja avatud kivimolude näitus. Tore vaatamine.

Jõudsime tuletorni esimestena, mis võimaldas omas tempos ringi vaadata. Kui ülevalt alla sain, hakkas igast nurgast inimesi juurde voorima. Kui teised piletisabas seisid, sõime meie juba jäätist või peaks ütlema hoopis iätist. Seegi üks paljudest Elly tegemistest. Minu vaieldamatuks lemmikuks on kadakamarja iätis.

Kihnu saarel pole ühtegi pangaautomaati. See tõsiasi selgus siis, kui olin viimase sularaha eest tuletorni pileti ostnud. Jäätise jaoks pidin juba laenu võtma.

Järgmine peatus kirik ja muuseum. Teine teisel pool teed. Tundub, et kõik saare külalised on siia kogunenud. Põhjuseks keskpäevane folklooritund, kus tutvustati kohalikke kombeid ning lauldi ja tantsiti ka.

Soovitan ka Kihnu muuseumisse sisse astuda. Sellest endises koolihoones asuvast muuseumist leiab muuhulgas ka tööriistu ning rõivaid. Kihnus on rahvariided ja vanaemade käsitöökunst au sees. Just seetõttu, et vanad tavad ja kombed on säilinud suuremate muutusteta tänaseni, on Kihnu kultuuriruum kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Kohustuslikud vaatamisväärsused vaadatud asusime loodust nautima. Täna õhtul juhtus midagi märkimisväärset. Temperatuur langes drastiliselt ning sellega sai otsa kuu aega kestnud troopika. 24 kraadi tundub ikka väga külm.


Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeva hommikupooliku veetsin õunapuu all raamatut lugedes.

20 aastaga pole midagi muutunud. Majad ja sõidukid on ehk rohkem ülesvuntsitud, kuid laias laastus on pilt sama. Turiste veetakse ikka autokastis. Ka mootorrattad eksisteerivad endiselt tänavapildis. Selle erinevusega, et kalakastid on asendunud päris külgkorvidega. Minu maksimumpunktid lähevad Kihnu naistele, kes kannavad igapäevaselt ja suure uhkusega rahvariideid.


Kihnu on mõnusalt kodune ja eksootiline samaaegselt. Meretaguses eraldatuses elav, kuid siiski külalislahke. Taas tõestatud, et toreda reisikogemuse saamiseks ei pea ilmtingimata piiri taha sõitma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar