Helsingi

Üha enam tundub, et ülipikalt reise ette kavandada pole tervislik. Praegune olukord maailmas on nii muutlik, et nädalaga on võimalik kõik plaanid pea peale pöörata.

Aga siin ma nüüd olen. Peale viite kuud teel piiri taha. Tuleb tunnistada, et Soome pealinnas ma väga palju turist olnud ei olegi. Viimati käisin mummulisel näitusel ja kunagi vedas sõbranna esimest ja viimast korda IKEA lõputusse labürinti.

Kuna reisinälg on nii suur, siis ootan põnevusega põhjanaabrite pealinnaga tutvumist. Kaks tundi raamatu seltsis laeva päikesetekil läksid lennates. Asjad hotelli ja kiiruga COSi poodi. See kohustuslik käik tehtud, võis rahulikult Esplanaadil reedeõhtust melu nautida.

Kui paarisaja-aastane Esplanaadi park mõistaks rääkida, küll ta siis alles jutustaks. Parki ääristavad pärnad loovad justkui hiigelsuure rohelise saali Helsingi südamesse, kus on juhtunud nii mõndagi juba 19. sajandi algusest saadik. Just sel samal ajal jõudis Helsingisse ka ambitsioonikas sakslane Carl Ludvig Engel, kes linnaarhitektiks saades pargi esimesed joonised paberile pani. Kohalike seas hellitavalt Espa'ks kutsutud pargile annavad tänapäevase näo hubased kohvikud ja skulptuuride rohkus.

Mööda seda rohelist oaasi oma ammuse lemmiku - restoran Kappeli poole jalutades sattusin džässifestivalile.

Kappeli restorani sünniks loetakse 1840. aastat, mil kondiiter Johan Daniel Jerngren lasi ehitada kabelit meenutava pagariäri. Eelmise sajandi hakul kujunes Kappeli luuletajate, kunstnike ja kirjanike kogunemiskohaks. Ajapikku kasvas väiksest pagariärist välja baar, kohvik ja restoran. Etteruttavalt olgu öeldud, et siia satun selle reisi jooksul veel mitu korda.

Enne õhtusööki kogunesime Oodis. Sellist luulelist nime kannab kesklinnas asuv raamatukogu. Juba ainuüksi arhitektuuri pärast tasub tulla, aga mitte ainult, sest mida sügavamale süveneda, seda paremaks läheb. Lisaks raamatutele on siin näituseruumid, kinosaal, kohvikud, helistuudiod, õppeklassid, lasteala, üüritavad kabinetid ja koosolekuruumid, polüfunktsionaalne saal, kohad esitlusteks ja vestlusteks, töötoad, mängu- ja meediaruumid, koosolemisalad, vaikusekohad jne. Oodi on Soome kingitus oma rahvale riigi 101. aastapäevaks. Nõustun nendega, kes ütlevad, et Oodi on justkui elutuba keset Helsingit.

Ei tea, kas asi koroonas või puhkuseperioodis, aga ka siin on paljud söögikohad suletud. Viimases hädas kugistasin alla ühe burgeri. Nagu arvata võis, siis maitseelamust ei saanud. Seda suurem oli rõõm, kui teel hotelli pooljuhuslikult ühes kõrvaltänava urkas „magustoiduks“ elu parimat sushi’t sain. Eriline oli sellejuures, et tegelikult olid nad suletud. Üks kuukokkuvõtet tegev jaapanlanna tuli meile siiski lahkelt vastu ja pakkus, et ta võib mõned sushi’d teha, kuna tegelikult tal ju kala veel on. Ja nii ta läkski, tuled pandi põlema ja toolid tõsteti laua pealt maha. Julgen väita, et sellisel tasemel sushi’t ja sashimi’t meil koduvabariigis ei pakuta. 

Ei raatsi mainimata jätta, et viie tärniga sushi kogemus maksis vähem kui mitte ühegi tärniga burgeri kogemus.