Eile toimus nunnu kohtumine Islandi tõugu hobustega, kes lubasid isegi pai teha.
Dalvikus sõin maailma parimat kalasuppi. See oli lihtsalt imeline. Kaluriperekonna liikmena võiksin ka osata sellist suppi keeta. Tegelikult ei ole ju siin praegu turismihooaeg ja seda suppi tavaliselt sel ajal ei pakuta, aga kuna üks teine turismigrupp oli supi ette tellinud, siis saime ka oma osa. Tõeline vedamine.
Oli üks suur otsimise päev. Valgel ajal sõitsime mööda rannikut ja otsisime vaalu ning pimedas omakorda virmalisi. Pikk otsimine tasus kuhjaga ära, sest viimased on lõpuks leitud.
Täna vaalajaht jätkus. Tunnistan ausalt, et mul on sellest vaikselt juba kopp ees. Minu entusiasmile ei aita kaasa ka turismiinfo kuti visatud nali, et ega vaalad lollid pole, nad on praegu soojemas kohas. Ainukesed lollid siin oleme meie. Juba ainuüksi vaalade pärast tuleb siia suvel tagasi tulla.
Samas ega paremat ka teha pole, sest suusatamisest ei tule midagi välja. Mõni nädal tagasi maha sadanud sajandilumest on alles ainult riismed. Kõik on jääs ja puhub vinge tuul. Mõned hullud on paar korda suusatamas käinud, aga mina pühapäevasuusatajana ei hakka riskima. Jääl suusatamine pole minu teema.
Täna õnnestus imetleda ka ühte Islandi suurimat turismimagnetit - Godafossi koske. Mulle isiklikult jättis Godafoss sügavama mulje kui mõned päevad tagasi kiirkäigul üle vaadatud Gullfoss. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar