Sitsiilia looduspilti troonib Euroopa kõrgeim tulemägi Etna, mis paiskab aeg-ajalt välja vulkaanituhka. Talvel kattub vulkaanitipp lumega ja siis pidavat siin isegi suusatada saama. Praegu ei õnnestunud lund näha, aga suusatõstukit kasutasime küll.
Tõstukiga üles jõudnud, ronisin mööda laavavälja veel kõrgemale. Tegemist on ilma taimestikuta pinnasega, mis meenutab kuumaastikku. Tõmbasin kopsud tuhatolmu täis, tegin mõned kohustuslikud selfid ja ronisin alla tagasi. Ei saa öelda, et siin just väga soe oleks.
Etnat ümbritseb hobuseraua kujuline veinipiirkond, mille põhjaosa on kõige hinnatum kasvuala. Vulkaaniline pinnas annab veinidele erilise mineraalsuse, kõrgel asetsevad aiad loovad unikaalsust veelgi juurde. Ainult 5% kogu Sitsiilia toodangust tuleb Etna ümbrusest.
Tegelikult on Etnal sajandeid veini tehtud, aga mitte kvaliteetveini. Viimaseni on jõutud alles hiljaaegu. Tehakse ühe aia põhiseid veine, sest pinnase ja mikrokliima erinevused on ääretult olulised. Etna Rosso veinide üheks ristiisaks peetakse Marco de Graziat Tenuta delle Terre Nerest.
Külastasime viimati nimetatud veinimaja, kus saime kiire ülevaate nende veinidest ja tootmisprotsessist. Tegemist on kultusveinidega, mida eksporditakse 65 riiki, sh Eestisse. Korduvalt rõhutati, et lisaks vulkaanilisele pinnasele on siin kontinentaalne kliima mitte vahemereline nagu mujal. Ja nende kahe teguri koosmõjul on siinsed veini unikaalsed. Rääkida nad oskavad. Mina igal juhul usun.
Keeldusin kategooriliselt lahkumast enne, kui sain põllule viinapuude vahele uitama. Lõpuks ometi on olemas ka viinamarjad. Kui veinide osas lähevad üldjuhul maitsed lahku, siis viinamarjad on vaidlusteta kõigi lemmikud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar