Öösel sadas maha korralik kogus vihma. Varahommikul istusime bussidesse ja hakkasime liikuma kõrgemale. Õigusega öeldakse, et Nepal on mägede maa. Enamus teest kulgeb mööda mägesid. Möödasõidud kuristiku serval võtavad isegi kõige julgemad mehed kukalt kratsima.
Paraja hilinemisega jõuame Trishuli jõe äärde, kus jaguneme paatkondadeks ja alustame raftingut. Kuna mul oli au olla ainus naine paadis ja üsna alguses murdus instruktoril aer, siis sain nautida loodust ja jälgida kaaslaste emotsioone, kui järjekordsest kärestikust alla sõitsime. Kogesime meeleolukat seiklust, mis oli mõnus vaheldus bussis istumisele.
Sõitsime täna pausidega 200 kilomeetrit 12 tundi. Need numbrid ütlevad teede olukorra kohta nii mõndagi. Bussiaknast saime imetleda 8000 meetri kõrguseid lumiseid mäetippe, imelisi riisiterrasse ja jälgida elu teeäärsetes külades. Õhtupimeduses jõudsime Annapurna massiivi jalamil asuvasse Pokhara linna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar