Ärkan nagu tööinimesele kohane Eesti aja järgi 7.20. Kolmekorruselise korteri kõige ülemises toas elamisel on üks eelis – katuseaknad, kust saab imetleda maalilist päikesetõusu. Seejärel magan veel mõned tunnid. Puhkus ikkagi ju.
Tean varasemast kogemusest, et siinmail on kõige olulisem aeg, kiirustamine rikub kõik ära. Mul puuduvad plaanid, kulgen täpselt nii kiiresti ja sinna, kuhu ise tahan. On mõned kohad, mis on jäänud südamesse ja mida soovin nüüd rahulikult uuesti külastada.
Alustuseks tõmban nagu kass ennast aknalauale kerra ja naudin türkiissinist merevaadet ja mandariinipuid. Päike on meie mõistes suviselt soe. Kõik on ideaalne.
Õhtul otsustasime koos ringi sõita. Esimese limonaadipeatuse tegime Saint-Jean-Cap-Ferrat’s. Kui selgus, et süüa siin ei anta, tegin ettepaneku sõita edasi Beaulieu-sur Mer’i, kus on üks jahisadam ja üks restoran. Sain seal kunagi maailma parimat tomati- ja mozzarellasalatit. Kahe päevaga on selgeks saanud, et kuna oleme siin väljaspool hooaega, siis mõned poed ja restoranid on suletud. Õnneks leidsime minu lemmikkoha üles. Kuna siin on alati millegi hooaeg ja praegu ei ole tomatihooaeg, siis oma salatist jäin ilma, aga kõik muu oli ka suurepärane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar