Kunagi voolas Turia jõgi linnast läbi, kuid peale 1957. aasta üleujutust otsustati jõgi kesklinnast eemale suunata. Endine jõesäng on ümber ehitatud pargiks, mida kohalikud väga aktiivselt kasutavad jalutamiseks, jooksmiseks, rattaga sõitmiseks jms. Täna hommikul ühinesin nendega ja jalutasin mööda jõesängi mandariinipuude ja palmide vahel.
Valencias käies ei saa jätta külastamata Euroopa ühte suuremat turuhoonet Mercado Central’i. Eile õnnestus seda 1928. aastal avatud rauast, klaasist ja kahhelkivist juugendstiilis hoonet ainult väljast poolt imetleda. Täna olin targem ja läksin esimesena sinna. Ma ei pidanud pettuma. Kogu see kupatus kokku võtab sõnatusk. Nii need tuhatkond letti hooaja parima toidukaubaga kui ka hoone ise oma kuplite, vitraažide ja mosaiikidega.
Siin on veel rida ägedaid hooneid, aga neid kõiki läbi käia ma ei jaksa ja ei taha ka. Arhitektuurist hakkab vaikselt üledoos tekkima. Kuid on veel üks hoone, millest ei saa üle ega ümber. Nende 13. kuni 15. sajandil ehitatud rooma, gooti ja baroki stiilis katedraal. Seda lihtsalt peab nägema.
Linnamelust ametlikult kopp ees. Õnneks on kilomeetri kaugusel hoopis teine maailm. Istun lilledega ääristatud sillal pargipingile päevitama ja kuulan Tõnis Mäge ja Ivo Linnat. Esimest korda leian end mõttelt, et tahaks eesti keelt rääkida. Igatsen oma inimesi. Niuks.
Tapad on kerged suupisted, mida süüakse sõrmedega veini kõrvale. Tapad ei ole tegelikult mõeldud kõhu täitmiseks. Kuna siinsed traditsioonilised söögiajad ei ühti minu kõhu tühjaks minemise graafikuga, siis on just tapad päästnud mind nälga suremast. Kuni tänaseni arvasin, et tapa tähendab erineva kattega saia- või sepikuviilu. Õhtusöögilauas selgus, et tapa on ka krevett või hanemaks jne. Ühesõnaga tegemist on Hispaanias kõikvõimalike suupistete koondnimetusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar